Kas eilne sõber on homne sõber?

 Me teeme tööd ning teenime leiva oma lauale. Järjest enam oleme saanud iseseisvamaks, leidnud julgust võtta vastu elukorraldust mõjutavaid otsuseid ning hakanud uskuma, et kui teistel on, siis peab olema ka meil. Tundub rõõmustav, kuid kas see on ka tõsi?

Paljudest mugavustest, mis on täna iseenesestmõistetavad, ei osanud me mõne aja eest puudust tunda. Sellest hoolimata pole me rahul, soovime saada rohkem, omada rohkem.

Olen tihti leidnud end mõtisklemast, et milline oli elu 20–30 aastat tagasi. Ma olin siis väike, kõigest laps, elasin tavalises Eesti peres, kel polnud suuri varasid või sissetulekuid. Puudusid mugavused ja unistused ning paratamatult ka tänased väärtushinnangud.

Hoolimata sellest ei saa öelda, et me ei unistanud. Ei saa öelda ka seda, et meie unistused ei saanud teoks. Tihti just vastupidi – inimeste unistused realiseerusid oodatust enam. Rääkides vanemate inimestega, oma sugulaste ja tuttavatega, kõlavad meenutused vanadest aegadest justkui ühest suust. Inimesed mäletavad, et unistuste täitmiseks ei pidanud alati olema varalisi eeldusi. Piisas sellest, kui sa oskasid hoida oma sõpru.

Mina aitan sind, sina aitad mind

Põhimõttel „Käsi peseb kätt“ toimisid 20. sajandi teisel poolel paljud suhted. Me hindasime kõrgelt sõprussuhete olemasolu ning nende kvaliteeti. Käisime läbi, istusime jõulude ajal ühise laua ääres, saatsime tähtpäevadel õnnitluskaarte.

Täna me sellisest suhtlusvormist enam rääkida ei saa. Me tähistame jõule privaatselt, ei mäleta sõprade sünnipäevi, silmast silma kohtumine on üle kolinud elektroonilisse keskkonda. Olukord, kus oleme unustanud oma ammuste sõprade nimed või oma ema silmatooni, on kahtlemata tõsine.

Kindel töökoht ja rahaline kindlustunne on asjad, mida täna hinnatakse tihti sõprussuhtest enam. Oma ambitsioonide nimel pingutamine ning töörügamine on viinud meid olukorda, kus meil, ühelt poolt, ei ole aega sõprussuhete soojendamiseks ning, teiselt poolt, süveneb mõtlemine, et igaüks on ise oma õnne sepp. Me ei vaja unistuste saavutamiseks sõprade abi, ning see on ka põhjus, miks oleme võõramad kui oldi aastakümneid tagasi.

Raharatas veereb ühes suunas

Eesti majandus kulgeb väidetavalt mööda tõusvat trendi; sama on öeldud ka mitmete eelnevate aastate kohta. Kahjuks ei peegeldu see kuidagi meie toimetulekus. Käärid jõuka ja keskpärase töölisklassi vahel aina suurenevad ning võimalused eneseteostuseks vähenevad. Elu sõltub pankadest ja võõrast rahast. Oleme suurema osa oma elust ehitanud üles laenudele ning nende tagasimaksmisele.

Meil on põhjust sellest täna rääkida. Eesti riik peab seisma hea selle eest, et paranema hakkaksid sissetulekud ja elatustase just nendes ühiskonnakihtides, kus see täna jääb vajaka.

RISTO KASK, Keskerakonna noortekogu liige

Jaga |