Vana mees tahab rääkida

URMI REINDE,      19. detsember 2007


Mälestused ja kommentaarid

Tartu äärelinnamajas elab eesti mees nimega Edgar Kahha. Ta sai 14. detsembril 81 aastat vanaks. Kingituseks viisin talle nimekaimu, ühe teise Edgari raamatu "Peaminister", sest olin kuulnud teda olevat kõva Savisaare-fänni ja Kesknädala kauaaegse lugeja. Ta tahtis pika elu jooksul kogunenud mõtteid südame pealt ära öelda, neid laiema ringi mõttekaaslastega jagada.

Meie kohtumine kujunes siiski märksa nõudlikumaks kui vaid lühivisiit, mis kiirelt argipäevade alla mattub. Kui mitmendat korda oma ajakirjanikuelu jooksul olen pärast selliseid jutumaratone kahetsenud, et raamatutäis väärt materjali peab ära mahtuma ühte unustusohtlikku leheartiklisse. Kuid eks vähemalt seegi natuke kuhugi jääb, talletub internetti ja raamatukogusse. Sest põlvkonnad, kes mäletavad, kaovad. Liiga sageli kaovad ilma et midagi mäletamisväärilist üldse alles jääks.

Aga järeltulijad märkavad meelespidamisse tekkinud tühimikku, kus nad ei tahtnud või ei jaksanud kuulata, ei viitsinud ega vaevunud osavõtlikkust üles näitama, liiga hilja. Me peame suuri ja inetuid sõdu materiaalse pärandi pärast, kuid mälestuste pärandamise jätame liig hilisesse tulevikku. Aja pöördumatust ei pea tunnetama mitte üksnes aastavahetuse paiku.

Isa pärandab mälestused pojale

Minu vestluspartner Edgar Kahha mahtus tollal veel laua alla, kui tema isa Peeter Kahha jutustas naabrimeestele isiklikke mälestusi Eesti Vabadussõjast. 1926. aastal sündinud poisil jäi isa sõjajuttude kuulamise aeg Eesti Vabariigi õitsenguaastatesse. Isa sündis 1891, olles sõjas seega 27-28aastaselt.

"Isa Eesti ajal naabrimehele rääkis; mina kuulsin, olin huvitatud. Vend ei olnud, unustas ära. Isa kordas kogu aeg: „Võtsin vangi Vene ohvitseri ja tema tentsiku. See juhtus just sel ajal, kui Ritt juhtis parajasti punaste kahurituld Eesti positsioonide pihta."

Isa jutustas terve elu seda üht episoodi Vabadussõjast. Hilisemas elus olen selle kohta otsinud täpsemat seletust, aga pole leidnud."

Vanahärra on säilitanud 24. mai 1996. a. Postimehest väljalõike, kus ajalookalendri-rubriigis väike sõnum:
"1919. Algas 26. maini kestev Eesti vägede pealetung Pihkvale. Eesti punaste kütidiviisi komandöri Leonhard Ritti ületulek lubas teostada sügava sissemurde vaenlase kaitsesse."

Teada on, et esiotsa punaste poolel võidelnud Leonhard Ritt tuli eestlaste poole üle. Kuidas, kus, millal ja mis asjaoludel? See ei ole teada, väidab Edgar Kahha. Nende peres aga on just selle seletamatu sündmuse kohta, millel oli Vabadussõja edasisele käigule suur mõju, oma seletus.

Reaalselt kõik see juhtus ja on tõsi, aga juhtunu kohta puuduvad hilisemad kirjalikud viited, mis kahtlusi kinnitaksid või siis ümber lükkaksid.

Kas Peeter Kahha võttis Leonhard Ritti vangi?

Kahhade pere usub, et Peeter Kahhast sai juhuse tõttu oluline tegija Vabadussõjas. Kuid ajaloofaktilist kinnitust sellele versioonile ei ole. Siin palub Edgar Kahha abi mõnelt professionaalselt ajaloolaselt, näiteks Aadu Mustalt, või kelleltki, kes on tõsisemalt uurinud Vabadussõja käiku. Aga kindlasti mitte Mart Laarilt, keda ta ei usalda. ("Vaadake, mis ta Eesti riigiga on teinud!" Aga sellest lõpupoole.)

Jutt ise on niisugune. Edgar Kahha räägib oma isa Peeter Kahha isiklikest üleelamistest ja tegutsemisest ühes konkreetses sõjaepisoodis.

"Isa alustas Vabadussõjas kuulipildurina. Kevadel 1919 oli ta jäänud üksi kaevikusse -- kõrvalkaevikut tabas mürsk ja seal said kõik surma. Ta jäi kuulama kahuripauku: kuhu see kuul nüüd kukub? Tundis, et tuleb tema kaevikusse. Ta hüppas välja, ja mürsk kukkuski sisse. Venelastel oli hea tulejuht! Mehed hakkasid kõik kaevikutest välja orgu hüppama.

Sõduri kõht oli tühi kogu aeg. Läksid siis otsima punastest maha jäetud „soomust". Nägid, puude peal nagu päike mängiks -- valge laik, justkui keegi näitaks peegliga valgust. Mehed muutusid ettevaatlikuks ja hakkasid liikuma valguse suunas. Näevad: ohvitser jälgib pikksilmaga Eesti positsiooni, tentsik tema kõrval. Eemal üks mees telefoniga räägib. Jõudsid lähedale ja käsutasid: käed üles! Ohvitser ja tentsik tõstsid käed, aga telefonist pistis jooksu. Isa kaaslane pani paugu ja telefonist jäi maha, temaga oli kõik läbi. Läksid ohvitseri ja tentsiku juurde: raha siia! Olidki saanud lahtilõikamata Kerenski rahakanga. (Kuigi rahvas pidas õigeks tsaarirubla.) Meestel hea meel, et said hulga raha.

Isa vaatas, et ohvitseril heast kalevist sinel seljas. Ei tihanud oma viletsat sinelit vahetuseks pakkuda, kuigi tegemist oli surmavaenlasega. Sinel jäigi isal vahetamata.

Läksid siis kahe vangiga omade juurde. Rääkisid seal teistele meestele. Need vihastasid: mis ta neist siia tõite, nemad ju andsid kahurituld meie pihta. Ütlesid: "Laseme maha!"

Aga isa ei lubanud, tema tahtis viia vangid staapi. Kandis seal olukorrast ette. Staabiülem saatis ta edasi polgustaapi. Isa ei tahtnud sinna viia -- 6 versta oli vaja käia ainuüksi metsateed, maa aga alles hiljuti vallutatud. Kuid ohvitseri käsku tuli täita.

Hakkasidki minema. Vangist ohvitser teepeal ütles: „Mul kusehäda!" Põgenemiskatse? Marss -- edasi! Seisma jääda ei lase – lasku püksi!

Lähevad edasi. Teisel mehel ka kusehäda. Samamoodi andsid eesti mehed neile käsu edasi minna.

Olid kaugemale jõudnud – teisele asjale vaja! Teisel varsti sama häda. Ikka - laske püksi!

Lõpuks jõudsid polgustaapi. Polguülem oli Sternbeck. Mehed kandsid talle ette: väeosa 8. polk, I kuulipildurite rood.
Sternbeck samamoodi käratas: "Mis te kuraditest siia tõite! Viige välja ja laske aia ääres maha!"

Isa süda ei lubanud vange maha lasta: "Laske ise maha!"

See aga tähendas, et sõdur hakkas polguülemale vastu, ei täitnud käsku. Kes seda enne kuulnud oli! Isa ütelnud veel kord: "Võtsin vangi Vene ohvitseri koos tentsikuga."

Kui ohvitser aru sai, et nagunii lastakse maha, hakkas Sternbeckiga saksa keeles rääkima. Isa saksa keelt ei osanud, aru ei saanud. Sternbeck saatis mehed tagasi väeossa: "Jätke vangid siia!"

Hiljem staabikirjutaja (Kaldi Värdi, isa tundis teda) rääkis, millest saksa keeles jutt käis. Vene ohvitser hakanud Sternbecki paluma: "Ärge laske mind maha! Mina tean venelaste kaevikute, punkrite, väeosade täpsed asukohad ära." Et antagu Eesti kahurväe tule juhtimine tema kätte ja tema teeb kolme päevaga rindelõigu puhtaks. "Kui ma seda ei täida, siis lastagu mind maha!"
Mõne aja pärast algaski eestlaste väga tugev vastutuli punaste pihta, mis kestis rohkem kui neli tundi. "Kui kahurituli lõppes, läksime rünnakule – meile ei tulnud ühtki pauku vastu." Kahuritules oli puruks tehtud nii kaevikud kui ka laibad, riideräbalad rippusid puudeokstel.

Appi tulid taanlased, pikad noored tugevad mehed, kes olid kõvad jooksma. Kui müts pääst maha kukkus, ei olnud aega üles võtta.

See kõik toimus kusagil Võru taga. Isa mainis Kasaritsat ja Ringet.

Vene ohvitser jäi Eesti poole peale teenima sõja lõpuni. Mees oli eestlane. Kaevanud Sternbeckile ära, et raha võeti ära. Sternbeck ütlenud, et las jääb poistele „soomuseks". Tema ilusa kalevist sineli voodri vahel oli olnud 20 000 Vene rubla, mis oli suur raha.

Isa ei saanud mitte mingisugust autasu.

"Mina oleks pidand olema kahekordne ristimees," rääkinud isa ikka. Aga rooduülem oli andnud risti hoopis supikatla juures olnud lähisugulasele. (Ristimees oli see mees, kes sai Vabadusristi.)"

Edgar Kahha väidab, et neid jutte kusagil raamatus ei ole, neid rääkisid sõdurid omavahel.

Kes oli Leonhard Ritt tegelikult?

Ritt oli tsaariaegne leitnant, kes läks kohe pärast Vene revolutsiooni võitu punaste poole üle. Teada on, et Ritt tuli 1918 novembris-detsembris üle Narva Eestisse. Ta oli eestlane ja võitles alguses eestlaste vastu.

Artur Lombaku raamatus "Leekides" on Ritt punaste küttide Tallinna polgu ülem. Kõik nad seal olid eestlased. Hiljem (1919) oli Ritt juba punaste küttide diviisi ülem.

"Pidi olema taibukas mees, kes läks aste-astmelt ülespoole. Lõunarindel oli punastel pealetund kevadel. Oodati, et teed paranevad. Eduard Laamani 5. vihiku lk 555 põhjal saab järeldada, et ohvitser oli Ritt ja tentsik Maasik. Aga need olid mehed, keda isa vangi võttis!
Lombak kirjutab sama kohta: Ritt tõi oma rühma pettusega üle. Aeg oli mai-juuni 1919," on uurinud Edgar Kahha.

Eduard Laaman oma raamatu "Eesti iseseisvuse sünd" 5. vihikus (lk 468) kirjutab, et Ritt andnud Narvast üle jõe tulles käsu: "Ärgu olgu halastust kellelegi!" See näitab, et tal ei olnud mõtteski üle jooksma hakata.

"Isa ennast huvitas see asi ka, aga tema aeg ei sobinud selle teemaga tegelemiseks. 1944-ndal, kui punaväed tulid Lõuna-Eestisse, saime kokku isa relvavennaga. See võõras mees ütles isale: "Ma mäletan küll, kui sa selle Vene ohvitseri vangi võtsid ja seal oma automaadiga ringi käisid." Isa täpsustas talle: "Meile on öeldud, et ta tuli vabatahtlikult üle.""

Ajalugu ei ole tänaseni avaldanud, kuidas ja miks Ritt üle tuli. On öeldud, et lihtsalt tuli. Loogikat ei ole.

Siin ongi Edgar Kahha põhiküsimus, millele ta ootab ajaloolaste vastust: kui suur kommunist Ritt ikkagi oli? Ametlik versioon kõlab, et ta tuli vabatahtlikult üle ("Eesti Vabadussõda" I kd).

"Terve mõistus ütleb, et ta ei saanud päris vabatahtlikult üle tulla. Kas minu isa võis ta vangi võtta? Kas ta oma elu päästmiseks ohverdas tõesti kõik oma mehed?" Need küsimused huvitavad Edgar Kahhat väga.

Kesknädal leidis Eesti Ekspressist veel ühe versiooni – Ritt olla olnud Eesti luure esindaja. 8.03.2007 Eesti Ekspressis ilmunud loos "Mehed, kes vaikisid surmani" kirjutab Pekka Erelt:

"Mõned punaväkke läinud eesti luureohvitserid tõusid aga väga kõrgele. Kapten Aleksander Schultzist sai Tshekaa Petrogradi vahipolgu pataljoniülem, kes sügisel 1919 tuli üle ja andis oma pataljoni vangi. Ajaloolane Hannes Walter on õigustatult esitanud küsimuse, kas Punaarmee eesti kütidiviisi ülem Leonhard Ritt, kes mais 1919 tuli ühes tuhande relvis mehega üle, polnud ka mitte üks neist luureohvitseridest. Ametlik versioon, et Ritt pettus oma peremeestes, tundub uskumiseks liiga ilus."

Kuid seegi on vaid versioon, olgu küll, et professionaalse ajaloolase sõnastatud.

Edgar Kahha tänapäev

81-aastane Tartu äärelinnaelanik on tänapäeva elu ja poliitikaga rohkem kursis kui enamik keskealisi või nooremaid tegelasi, kes suhtuvad meie ellu ja olemisse "iseenese tarkusest" ning teavad paljude asjade arengutest ja nende põhjustest sama palju kui kunagised "sada vakka tangusoola"-mehed.

Probleeme, mis vaevavad meest, kes pärast 50 aastat kestnud palgatööd Eesti raudteel ja Tartu autoremondi-katsetehases rahulikult võiks perekeskset pensionipõlve pidada, jätkub.

Esimesed, mis teda meie riigis vihastavad, on valetamine ja väljapressimine. Meedia näiteks valetab kappava inflatsiooni kohta, mis on palju suurem, kui need arvud, mida telest-raadiost ette lugeda juletakse.

Väljapressijateks aga peab Edgar Kahha neid maaomanikke, kes tõstavad oma maa hinda, pressides riigilt raha välja, kui riik tahab teid rajada.

"Eesti ajal seda ei olnud. Kui oli vaja kuivendada maad või teha teed ja see pidi minema üle naabri maa või läbi tema metsa, siis ta keelata ei saanud.

1931 läks käiku Tartu--Petseri raudtee. Ehitati raudteetamm, aeti siht ette, ühegi peremehe käest ei küsitud, kuigi maad kuulusid eraomanikele. Meie sugulasel jäi kaevgi raudtee alla. Hooned võisid sa ise ära vedada ja uuesti üles laduda. Kulu läks, aga maa eest maksti ju ka - raha jäi nii palju, et talu sai jalad alla. Ei olnud nii lolle inimesi: vii raudtee minu maast mööda! Isa rääkis, et muidugi peremehed võivad vihased olla -- maad-põllud tükeldati ära. Põllud aga on ju kujunenud aastakümnete ja inimpõlvede jooksul."

Kolmas Kahha meelest vale asi on nn eelmise Eesti riigi õigusjärglus. "Kui praegu nemad on õigusjärglased, miks siis ei kehti eelmise Eesti seadused?"

Järgmisena saab nahutada riigi võimetus. "Kuidas saab olla selline mõeldamatu asi nagu varastatud kauba ülesostmine? Selle üle oli Eesti ajal kõva kontroll. Räpinas oli mul onu väikekaupmees, ostis nisu üles. Hiljem selgus, et nisu oli varastatud. Siis läks kohe politseisse uurimise alla.

Kust sina võisid teada – iga talu ju kasvatab? Kuri asi oli see - vanemad rääkisid.

Nüüd varastatakse elektrijuhtmeid ja müüakse maha. Juhe tükeldatud, võin osta, ilma et ma teaksingi. Seadusetegijatel aru otsas. See ju näha et varastatud!"

Ja miks on metsavarastele avatud roheline tee? Seda tehti metsavahtide ärakaotamisega. "Metsavaht on väga tähtis töö," rõhutab Kahha ja laulab viisil „Mulgimaa, seal on hea elada" järgmise salmikese:

Ennem metsad tõstsid latvu taeva pool
nüüd seal rüüstamist on kandnud röövli hool,
metsa kokku jooksid ahned vargad
Üle lagendiku puhub kurvalt tuul...


Eriti ärritub vanahärra aga Pronksiööst rääkides. "See näitas, kui palju meie rahva hulgas on ajudeta inimesi. Üks saab sigadusega hakkama ja ajab süü Savisaare kaela. Et miks Savisaar ei läinud keelama!? 300 politseinikku ja terve valitsus ei saanud hakkama, aga Savisaar pidi saama??

Kas need alaealised olid Savisaare valijad? Inimesed, kes nii arvavad, on ajuvabad. Ei noh, kui meie meedia ikka kõigist torudest metsa hõikab, siis peab kaja kah tugev olema! Savisaare süüdimõistjad ei mõtle, et nad ise on kui lambakari, kes laseb ennast tapalavale ajada. Aga sellega ei ole kõik – kahjuks nad veavad kaasa needki, kes ei taha sinna minna.

Pronksiöö oli kui vanaaegne laadajant -- laadal jooksid ringi vargapoisid. Rahvas karjus: võtke varas kinni! Vargapoiss karjus kah kaasa: võtke varas kinni! Ansip tegi sedasama – kõige kõvemini karjus kui vargapoiss. Ei mäleta, et ma oleks kuulnud nii jultunud valet.

Ütlen otse välja: kõikides hädades on süüdi meie loll valija! Missugune partei seisab ka vaesema rahva eest? Kes on meil võimul? Valija valib torude ja metsahõikajate järgi, sest tal endal ei ole mõistust peas. Valib väikese osa suurrikkurite tahte järgi. Ellu on läinud sms-laenukontorite küüniline tõde: kuritegu on lollidele nende raha alles jätta!"

Edgar Kahha tõstab laualt veel ühe ajaleheväljalõike, mille ta ajakirjanikuga kohtumiseks valmis on pannud, tsiteerides sealt: "Vaestel tekib õnnetunne kapitali kogunemisest rikaste kätte."

Tema sõnul on Eesti just sinnamaale jõudnud – õnnetundeni selle üle, et Mart Laari sugused poliitikud on riigi maha müünud ja aidanud kapitalinoolijatel eestlaste mitme põlvkonna tööd-vaevad globaalsel turul maha parseldada.

"Vend ütleb mul õigesti: Laar lõi platsi mõistusest puhtaks. Sest mida tegi Laar? Ta teatas, et põllumajandus on mitteperspektiivne tootmisala ja sel pole tulevikku.
Mina ütleksin: ära siis söö kah, see on ka mittetootlik tegevus!"

Edgar Kahha meelest on järgmine Laari suurpatt on Iisraeli relvad, mille peale venelased pidid kaameks saama. Kuid need "relvad" polnud võimelised paukugi tegema. "Laar oleks pidanud tellima koos nende utiilsete relvadega kiviheitemasinad, et venelastel mätastega suud kinni lüüa. 60 miljonit kahju tegi Eesti riigile. Kõige krooniks sai aga Savisaare pildi tulistamine, mida meie meedia poolteist aastat varjas. Siis Postimees kirjutas: eks see oli üks poisikesetegu. ??? Peaminister teeb poisikeseteo? Kas Eestis ei ole mehetegu-peaministrit? Poisikesel ju poisikese aru."

Ka Euroopa Liidu suhtes on Edgar Kahha umbusklik. "Miks me seal oleme? Et venelased tulevad? Haritud inimesed ei või olla ometi nii matsid, et ei saa lihtsast asjast aru: nüüd ei ole enam I või II maailmasõda. Nüüd võetakse riigid kapitaliga, mitte relvadega. Uskuda eurotoetustesse? Et võõras kapital tuleb vaesele maale – ja midagi vastu ei taha? Siin on midagi, mis ei ole loogiline. Ta oleks siis ju pankrotis.

Umbes nagu "ma võtan sul vesti nii ära, et kuub jääb selga!" Kuidas ta seda trikki teeb, ei tea; aga võtab sul raha nii ära, et sa arugi ei saa!"

Lõpuks kurjustas vana mees ka Kesknädalaga, et miks me otse välja ei ütle, kuidas asjad riigis tegelikult on ja kurjategijatele kohta kätte ei näita.

"Mina olen töötanud 50 aastat. Sõjalaen, taastamislaen, lastetusmaks. 19. augustil 1991 mind saadeti pensionile. Mina kommunismile halleluujat ei laulnud, parteisse ei läinud. Komsomolis ei olnud, ametiühingus ka mitte, sest ametiühingud olid kommunismi kool. Mind kardeti, sest olin kommunistide vastane. Ja ka nüüd ei karda ma kedagi. Sellepärast ütlengi: kes vihkab Savisaart, vihkab Eesti Vabariiki! See mees oli kõige suurem rahva üleskeeraja nõukogude korra vastu. Savisaar üksi sai aru, et ega Eesti üksi Nõukogude Liidust välja ei saa, teisi on ka vaja.
Nüüd aga on kõik isehakand vabadusvõitlejad."

[pildiallkirjad]

POJA MISSIOON: Kesknädalale mälestusi isast rääkinud Edgar Kahha oma kodus Tartus 16. detsembril 2007.

SÕDA JA ELU: Vabadussõja veteran Peeter Kahha (1891-1958) naise Alma-Elfride ja vennaga oma talu õuel. Vabadussõja ajast perel pilti ei ole. Poeg Edgar Kahha ütleb ligi 50 aastat pärast oma isa surma: "Minu isa nime ei ole vabadussamba peal kuskil. Ausammaste peal on ainult nende nimed, kes langesid. Elusad said elada. Vabadussõjas võidelnud ja 1958. aastal surnud mehe nimi ei jõuagi kuskile. Ema suri 1991. aastal 95-aastasena. Kuidas nad ootasid võimuvahetust terve elu!"

PEREARHIIV: Paremal fotol ees Alma-Elfride ja tütar Endla-Ermanda, taga Peeter, pojad Elhard ja Edgar. Viimane on tänase loo peategelane. Foto on tehtud 1949ndal.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (13)