Euroopa põhiseaduse lepinguga ei tohiks ka Eesti ülepeakaela kiirustada

SIIRI OVIIR,      03. mai 2006


Euroopa Liit (EL) on jõudnud oma arengus uude ajajärku. Poolsajandi tagune eesmärk Teise maailmasõja varemetest vanade Lääne-Euroopa riikide kodanikele heaoluühiskondi üles ehitada on saavutatud. Seda heaoluringi laiendati hiljuti ka Nõukogude ikkest vabanenud riikidele, sh Eestile. Liiklus oli kahesuunaline – ka meie ise püüdlesime Euroopa poole, mida seni olime näinud vaid piltpostkaartidelt või Soome televisioonist. Töötasime selle nimel, et tagada omariiklus ja demokraatlik õiguskord, – ka selles on vähemalt sissejuhatus tehtud.

Euroopa laienemine jätkub. 2007. või 2008. aastal liituvad Euroopa Liiduga Bulgaaria ja Rumeenia. Kuid, kui ühtedest hirmudest saime laienemisega üle, siis teised olid kohe platsis. Vanadel olijatel tekkis kartus loovutada tükike oma heaolust. Saksamaa ja Prantsusmaa majandus on seiskunud ning janunevad reforme. Pelguses veelgi kaotada töökohti Ida- ja Kesk-Euroopa liikmesriikidele loodi müütiline "Poola torumehe" hirmukuju. Käibele tuli mõiste „sotsiaaldumping".

Kõik loevad raha. Nii meiegi: kui palju saame, kui palju võiksime saada? Veelgi rohkem loeme aga siis, kui 10–15 aasta pärast hakkame rohkem maksma kui saama. Samas napib meil teavet, puudub kahjuks sügav huvigi, millega Euroopa tegelikult, sisuliselt tegeleb. Kui ministrid Brüsselist koju jõudes kõik hea enda saavutuseks ja kõik paha Brüsseli süüks serveerivad, siis on pikaajalised tagajärjed Prantsusmaa ja Hollandi peal näha – Euroopa põhiseaduse leping lükati tagasi, sest nende riikide poliitikud ei vaevunud tulevikuhirmudes rahvaga piisavalt rääkima ega oma otsuseid põhjendama.

Sõnum väljapoole on selge. Aga sissepoole?

Riigikogu põhiseaduskomisjon otsustas hiljuti asuda Euroopa põhiseaduse lepingut ratifitseerima. Välisminister põhjendas seda sammu arvamusega, et see olevat selge välispoliitiline sõnum meie seisukohast. Kuid kas siseriiklikult meie rahvas ei tunneks ennast seejuures samamoodi kõrvalejäetuna, kui tundsid seda prantslased ja hollandlased? Kui nii ei mõtelda just täna, siis kindlasti homme...
Praeguse valitsuse koalitsioonileppes (punkt 23) oli sihipüstitus ratifitseerida Euroopa põhiseaduse leping asjakohane aasta tagasi. Kuid milline on olukord täna?

Minu käest on Euroopa Parlamendis küsitud põhjendust sellisele kiirele ratifitseerimisele, eriti arvestades möödunud aasta juuni- ja käesoleva aasta jaanuarikuiseid otsuseid. Otsustas ju Euroopa Liidu Nõukogu pärast Prantsusmaa ja Hollandi "ei"-hääletusi võtta järelemõtlemisperioodi põhjalikumaks avalikuks debatiks EL-i tuleviku üle. Samasuguse otsuse võtsid vastu ka riigi- ja valitsusjuhid 18. juuni 2005. aasta Euroopa ülemkogul, lubades igati toetada kodanikke, kodanikuühendusi, sotsiaalpartnereid, rahvusparlamente ja parteisid kaasavat arutelu.
Samuti lepiti kokku, et 2006. aasta esimesel poolel antakse riiklikele aruteludele hinnang ning otsustatakse nende jätkamise teed. Nõukogu jälgib Austria presidentuuri jooksul põhiseadusliku lepingu debatti kõikides liikmesriikides.

Liberaaldemokraatide fraktsiooni (ALDE) eestvõttel võeti Euroopa Parlamendis tänavu 19. jaanuaril vastu vastav raport, mille eesmärgiks on kasutada järelemõtlemisperioodi kui uut algust, välja pakkudes uue stiili laiapõhjaliseks Euroopa dialoogiks.
Aset peaks leidma ulatuslik avalik arutelu Euroopa integratsiooni tuleviku üle. Mõttevahetus peaks selgitama, süvendama ja demokratiseerima põhiseadust puudutavat konsensust, vastama kriitikale ning leidma lahendusi seal, kus ootused on jäänud täitmata. Selleks kutsutakse ellu spetsiaalne Euroopa Parlamendi ja rahvusparlamentide ühisfoorum, mille esimene istung tuleb kokku 9. mail, enne suvist Euroopa ülemkogu, et anda sellele soovitusi, kuidas liit peaks edasi toimima, ja leida tee kriisist väljumiseks. 2006. ja 2007. aasta jooksul on kavandatud kolm sellist interparlamentaarset foorumit.

Riigikogul pole kiirustamiseks mingit põhjust

Euroopa Parlament otsustas raportit vastu võttes, et järelemõtlemisperioodi kokkuvõtted tuleb teha hiljemalt 2007. aasta teisel poolel ja et selles etapis tuleks jõuda selge otsuseni, kuidas põhiseaduse lepinguga jätkata.

Euroopa Liidul on senist arvestades mitu võimalust.
Esiteks – kogu põhiseaduse lepingu projektist loobuda.
Teiseks – püüda olemasolevat teksti muutmata kujul ratifitseerida selgitustöö alusel.
Kolmandaks – püüda olemasolevat teksti ratifitseerida seda ümber struktureerides ja/või muutes ja/või tagasilükanud riikidele lisaklausleid või lisadeklaratsioone pakkudes.
Neljandaks – eelnõu tekst täielikult ümber kirjutada.

Kuidas kõik täpselt kulgema hakkab, ei tea täna ilmselt veel keegi. Saksamaa välisminister Frank-Walter Steinmeier esines näiteks hiljaaegu plaaniga nimetada Euroopa põhiseaduse leping ümber Euroopa aluslepinguks. Samuti esitab Saksamaa oma eesistumise ajaks (2007. a. esimene poolaasta) strateegilise plaani, kuidas leping kõikides liikmesriikides 2009. aastaks ratifitseeritud saaks.
Nagu öeldud, võimalusi on mitmeid. Milline neist vastuvõetavaks osutub, ei tea täna veel keegi. Järelikult puudub meie Riigikogul sellest vaatepunktist lähtudes igasugune mõistlik põhjendus ratifitseerimisega ummisjalu kiirustada.

Mida teevad teised liikmed?

Püüdes siiski leida põhjendusi Eesti parlamendi tahtele Euroopa põhiseaduslik leping nüüd ja kohe ratifitseerida, vaatleme teistes liikmesriikides toimuvat.

Seniks on lepingu ratifitseerinud 14 liikmesriiki. Enne Prantsusmaa 2005. aasta 29. mai ja Hollandi 2005. aasta 1. juuni "ei"- referendumit tegid seda Austria, Saksamaa, Kreeka, Ungari, Itaalia, Leedu, Sloveenia, Slovakkia ja Hispaania.
Ratifitseerimisprotsess oli juba menetluses ja otsus võeti mõni päev või nädal hiljem vastu Lätis – parlamentaarselt 2. juunil 2005; Küproses – parlamentaarselt 30. juunil 2005; Maltas – 6. juulil 2005; Luksemburgis – 10. juulil 2005 konsultatiivsel referendumil (välja kuulutatud 3 kuud varem). Samuti Belgias, kus seadus näeb ette eriti pikaajalise ja mitmeastmelise protseduuri, alustades Senatist, kes langetas positiivse otsuse juba 2005. aasta 28. aprillil, ning millele järgnesid föderaalparlamendi alamkoja ja regionaalparlamentide otsused; positiivse lõppakordi andis Flaami parlament käesoleva aasta 8. veebruaril.
Eestis, kus oleme harjunud ühe päevaga kolm seadust vastu võtma, näib selline protseduur põhjendamatu venitamisena, kuid kõikide astmete läbimine tagab teema jõudmise iga kodanikuni.
Pärast erinevatel tasanditel vastu võetud otsustusi kehtestada aktiivne järelemõtlemisperiood – nii on Euroopa põhiseaduse lepingu ratifitseerimise peatanud Taani, Tshehhi, Soome, Iirimaa, Poola, Portugal, Rootsi ja Ühendkuningriik (kokku 8 riiki, neist 6 varem- ja 2 äsjaliitunut).

EL tuleb integreerida rahvusriiki, mitte vastupidi

Euroopa Liidu esimene arengufaas lõppes viimase suurlaienemisega. Täna tuleb uuele pealekasvanud põlvkonnale taas selgitada, milleks meile Euroopa Liitu on vaja. Suuresti on see kommunikatsiooni, aga ka demokraatia küsimus. Euroopa Liit tuleb integreerida rahvusriiki, mitte vastupidi.

Vältimaks oma kodanike võõrandumist senisest ühisprojektist, eriti Prantsusmaa ja Hollandi kogemusi arvestades, asendasid ratifitseerimise peatanud kaheksa liikmesriiki hamletliku küsimuse "Olla või mitte olla?" konstruktiivsema küsimusega "Kuidas olla?". Järelemõtlemiseks aega võttes peegeldub nende lähenemises vastutustunne oma rahva ja tegelikult ka kogu Euroopa Liidu ees. Arvan, et ka Eesti parlament peaks silmas pidama: usaldus, erinevalt andest, ei ole kaasasündinud, – usaldus tuleb ära teenida.

Lühendatult Siiri Oviiri ettekandest Euroopa Liidu viimase laienemise 2. aastapäevale pühendatud rahvusvahelisel konverentsil "Euroopa roll maailmas ja Euroopa Liidu tulevik" 28. aprillil Eesti Rahvusraamatukogus.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)