Kas on tähtis, mis rahvusest on tuletõrjuja?

Ja ometi väitis riigiteles ja kirjandusfestivalidel laialt reklaamitud krimka autor, et ta ei ostvat Eesti piima, mille pakendil kirillitsas kirjad.

Siberis aitasid venelased eestlastel ellu jääda

Rõhutan, et ta ei osta Eesti piima, kui meie kodud „põlevad“, sest iga laostunud majapidamine ja firma tähendab veel üht sammu eestlaste kannatuste rajal. Aga isegi kui „kirillitsaga piim“ tuleks vene emakeelega tootjalt, võiks meenutada, et Siberis päästsid Eesti kommunistide ja kehvikute kaebuste alusel külmale maale küüditatud eestlasi just lihtsad venelased. Seda on meenutatud palju mälestustes. Mulle rääkis sellest isiklikult ka Ingrid Rüütel, kui ta oli presidendiproua, ja mina veel ei teadnud, et nii mõnedki neist, keda venelased Siberis aitasid ellu jääda, ei suuda vastata samaga ja valavad kogu nõukogudeaegse kibestumuse välja meie praegust kodakondsusseadust toetades, kuigi siinsel kaitsetul venekeelsel vähemusel pole kusagilt olnud märkimisväärset abi loota, nagu on näidanud aastad Euroopa Liidus. Kahjuks on sageli eriti halastamatud ja järeleandmatud just need, kes sovetiajal ise nautisid kõiki parteinomenklatuuri eeliseid.

Meie riik on liiga väike, et lõputult rohkearvulist vähemusrahvast endast eemale tõrjuda ja alandada. Nii saame kord sama sõjaka ülieestlasest riigijuhi nagu austerlasest ülisakslane Hitler või kaukaaslasest ülivenelane Stalin. Olen vestelnud mõne eriti „eestimeelse“ noore ja intelligentse venelasega, kes räägib täiesti puhtalt eesti keelt. Nende inimvihkajalikkus (sealhulgas ka veneviha!) ajab mulle hirmu peale.

Naised parandavad meeste vigu

Kui eestlastel on väga raske olnud ja mehed kodu juba ühest otsast põlema pannud, siis on enamasti ikka naised appi tulnud. Tõeliselt kaastundlikud ja vaprad naised, kes peavad meeste vigu parandama ja nende eest töö ära tegema, nagu kord tegi Koidula papa Jannseni eest. Otsustavatel hetkedel on Eestil õnneks alati olnud naisi, kellesse uskuda.

Koidula-sarnaseks peaministriks on meil aeg küps, sest vaesunud ja riigist põgenevad eestlased vajavad kaastundlikku ja arukat juhti, kelle elu ei meenutaks seebiooperit või muusikali „Evita“, sest kahjuks on mõnigi naispoliitik saanud kuulsaks pigem tänu eraelule, parteikaaslaste reetmisele või äriskandaalidele, aga mitte tõhusale tööle Eesti Vabariigi tuleviku nimel. Ja tavaliselt on ikka olulisem naispoliitiku garderoobi hind, mitte tema tegelik panus. Nii et jõuaksime taas vihma käest räästa alla.

Siinsündinud venelased jäid Eestile truuks – nad ei võtnud Vene kodakondsust

Tahaksin meenutada hiljutist vestlust Andres Kollistiga, kes lubas ennast lahkelt tsiteerida. Kollist mäletas väga hästi, kuidas mõjuvõimsad ministrid käskisid tal üheksakümnendatel (kui ta töötas Migratsioonifondi juhina) venekeelse elanikkonna elu hästi kibedaks teha, et nad kõik minema sõidaksid.

Aga nad ei sõitnud, sest nad olid siin sündinud ja jäid Eesti Vabariigile truuks. Sedavõrd truuks, et nad ei võtnud isegi mitte Vene kodakondsust. Ja just selle truuduse eest annaks Kollist kõigile hallipassilistele kasvõi hommepäev Eesti kodakondsuse, pidulikult ja ilma igasuguste kitsendusteta! Sest nad jäid meiega, ei kadunud isegi mitte Soome tööle nagu paljud eestlased ise. Nad on seega meie kodumaa patrioodid, kes katsumused auga läbi teinud.

Kui halastamatu peab olema marurahvuslik poliitik, kes täna ikka veel korrutab neidsamu tõdesid, mis olid tõesti aktuaalsed murranguajal, kui me polnud Euroopa Liidus ega NATO-s. Kas tahame oma mõnituste ja hirmudega ajada rahvussuhted pikapeale tõesti sama hulluks nagu Ukrainas?

Hallipassilised on kinkinud meile tingimusteta armastuse, mis suudaks panna leebuma vist isegi Ivan Julma, aga mitte eestlasest venevihkaja, kuigi ta on omad lapsed ammu välismaale õppima ja tööle saatnud. Aga neid kaasmaalasi, kes lootusetusest vaikivad ja ammu enam valimas ei käi, on märksa rohkem, kui meie sadakond igitigedat ja poolkirjaoskamatut netisõimlejat.

REET KUDU, kirjanik

[esiletõste] SVEN MIKSER: „Okupatsiooni mäletamise ja mälestamise kõrval on minu jaoks oluline küsimus seegi, kumb peaks rohkem pingutama, et tõestada oma lojaalsust Eesti Vabariigile – kas Eestis sündinud ja kasvanud vene emakeelega noor kodanik või parempoolseks „ümber kasvanud“ eestlasest endine karjäärikommunist?“

EPL 3. novembril 2014 „Solvumisest, süüst ja mäletamisest“

Jaga |