Nädala juubilar ANATOLI KRAEMER 90

Anatoli Kraemeri põlvkonna saatuse peakujundajaks said enamasti sõda ning sõjajärgne ajastu oma keerukate oludega, mille tähendust ja iseloomu täna enam ei osata ega taheta teada ja mõista.

Hiiobisõnum

22. juunil 1941 tabas treffnerist Anatolit Virumaal, endisse presidendi suveresidentsi tehtud pioneerilaagris, kuhu komsomoli keskkomitee oli organiseerimistahtelise pioneerijuhi suunanud ja kus tegeldi ajakohaselt sõjamängudega. Emalt saabus telegramm: „Tule kohe! Meie sõidame ära!" Peaaegu ületamatuks osutus jõuda omasteni, sest Kiviõli jaama olid hõivanud metsavennad. Igatahes juhtus nii, et kasvõi jalgsi Tallinnasse jõuda tahtjast sõitis vastassuunas mööda evakueerimisrong, milles oli tema ema. Meeleheitlik edasirühkimine viis gümnasisti kokku oma gümnaasiumi riigikaitseõpetajaga, kes kutsus poissi töölispolgulistega ühinema. Nõnda järgnesidki sattumine Kiviloo lahingusse, haavatasaamine ja imeline pääsemine - lahingupaika „revideerinud" Saksa sõjaväelased pidasid põõsas lamavat verise peaga „bolševikku" surnuks ning piirdusid temalt Omega käekella „rekvideerimisega". Haavatu õnnestus toimetada Tallinnasse laatsaretti Kevade tänava koolimajas. Pärast toibumist jäi ka sellel juudi noormehel üle vaid üksainus ellujäämisvõimalus - iga hinna eest koos Punaarmeega lahkuda Eestist. 27. augustil algaski kannatusterohke meresõit, saatjaks pommirünnakud ja lennukite kuulirahe. Kolm laeva läks alt ära, enne kui Anatoli Neevalinna jõudis. Tal oli kõvasti vedanud!

Pommitamise käes vaevlevas Leningradis koguti kokku 25 poissi Eestist, Anatoli nende hulgas, kuid rindele neid enam ei saadetud, sest kõrge käsk nägi ette - eestlased, lätlased, leedulased jt „kahtlased" lähevad töölaagrisse. Igatahes pääsesid kõik 25 Laadoga sõjaväelaeval tagalasse minema. Teispool järve aga seisis viisakatest vagunitest koosnev evakueerimisrong, kus oli Tallinna jt komsomolikomiteede rahvast edasipääsu ootamas. Teel Siberisse rongi tulistati. Kraemeril on tänini mällu sööbinud ellujäämiselamus: lennuk ligineb, lendur sihib mind, aga laseb mööda!..

Suunduti Sverdlovskisse. Tšeljabinski jaamaperroonil kohati Eestist evakueeritud naisi, kes Anatoli küsimusele, kas keegi teab midagi tema ema Paulina Schynzviti kohta, oskasid vastata, et sellenimeline asuvat Krasnojarski lähedal Nižnjaja Uvelkas. Teeots teada, asus poiss sinna teele ja nägi: ühel savionnil on akna ees koguni kardin, ehk on ema just seal? Järgnes suur kohtumisrõõm...

Siberis oldi sellal suures mures: mis saab edasi? Kardeti, et Saksa vägi pääseb lõpuks ka Siberisse. Kuidagi tuli inimestel elamine sisse seada - näiteks sai jääst ja lumest meisterdatud käimla.

Kohaliku kooli juurde avati eesti kool. Anatoli esitas sinna avalduse 10. klassi, ehkki Treffneris oli see klass läbi tehtud. (Kuigi kodukeeleks oli juba ammu Lätimaalt Tartusse elama asunud juudi perekonnal saksa keel, polnud Tartu saksakeelses koolis enam võimalik õppida, sest üha enam oli pääsenud selles võimutsema antisemitism; sestap valitigi eesti kool.)

Püüd pääseda sõjaväkke

jäi valdavaks. Anatoli läks koos aasta noorema Jakobsoni-poisiga sõjakomissari paluma saata nad mingisse, soovitavalt eesti väeossa. Kui lõpuks formeerus 249. laskurdiviis, määrati Anatoli, vahendajaks nimekas Arnold Meri, selle 4. keemiaroodu.

Järgnes uus eluetapp - „Nüüd pead parteisse astuma!". Ja sõjaoludele kohaselt, ilma kandidaadiajata, võetigi verivärske sõjamees parteiridadesse.

Eriliseks sündmuseks kujunes tal Velikije Luki lahing 1942. aasta lõpul. Kui selgus, et lõpuks blindaaži varjunud Saksa väeülemad keeldusid alla andmast ja kindralleitnant Pärna esitatava allaandmisnõude neile teatavaks tegemiseks on vaja saksa keele oskajat, sai just Anatoli ülesande - korrata ümberpiiratuile saksa keeles „Tulge välja!". Et väljatulnud parlamentäärid olid ohvitserid, varjati Punaarmee tõlgi reameheseisust ohvitserirakmetega.

Ööl vastu 16. jaanuari 1943 murdis 280 Saksa sõjameest piiramisrõngast läbi, aga 17. jaanuaril võeti vangi Saksa garnisoni ülem Eduard von Sass, ja vastane alistus.

Lõppes Velikije Luki lahing - eestlaste jaoks ajaloo ohvriterikkaim.

Pärast Velikije Lukit sai reamees Anatoli Kraemerist seersant ja selles auastmes sõdis ta võidupäevani. Vahepeal tuli olla Narva jõe ääres, näha ära Klooga surmalaager, varjuda Pöide kiriku tornist paiskuva kuulipildujatule eest kiviaia taga, viibida Tehumardis. Torgu sadama lähistel päästis tema elu suur vett täis pommiauk, aga metsas lõi miiniplahvatus kurdiks-pimedaks. Kui sakslased pommitasid sanitaarpataljoni puruks, veeti haavatud Kuressaare haiglasse. 1945. aasta 1. mail sai oldud juba Lätis ja sõja lõpp saabus, kui Kuramaal pealetungikäsku oodati. Siis aga algas pikk triumfimarss Eestisse. Jalad olid läbi, aga uhkusetunne Eestisse tagasi tulla oli suur. Kraemer teenis rängas sõjas 2 ordenit ja 2 medalit.

Nüüd tuleb neil vähestel, kes seda kõike kaasa ja läbi elanuist veel elus, taluda meelekibedust oma riigilt osaks saava äraunustamise pärast.

Rahuajal

tuli endistel rindemeestel valida: kas jääda teenistusse või demobiliseeruda? Kraemer hakkas tsivilistiks. Tegutses Tallinna komsomolikomitee instruktorina. Sõitis kogu Eestis ringi NSV Liidu esimese ametiühingu-agitautoga, millel peal kinoaparatuur. Lisaks agitatsioonile sai korraldatud menukaid tantsuõhtuid. Nii algaski Kraemeri kui kultuuritöötaja pikk põli.

Kõik kena võib otsa lõppeda, ning pärast Stalini surma tehti ta agitauto pealt vabaks, ülemus võis vaid öelda: „See ei olene minust!" (Tagantjärele arutades: võimalik, et usaldamatuse põhjus peitus võõrasisas, kes oli pärit Saksamaalt ja saadeti 14. juunil 1941 Siberisse.)

Samas viis õnnelik juhus Tallinnas kokku korpusemees Adamsiga, kes oli määratud partei Otepää rajoonikomitee esimeseks sekretäriks ja püüdis oma meeskonda kokku panna. Siis saigi Kraemerist tegus otepäälane - rajoonikomitee propagandaosakonna ja poliithariduskabineti juhatamise kõrval jättis ta Eesti kultuurilukku olulise jälje, olles üks Otepää kultuurimaja näiteringist 1957. aastal rahvateatri (kunstiline juht Kalju Ruuven) tegijaid. (30 aastaga valmis 66 lavastust, millega anti 1859 etendust 365 tuhandele vaatajale.) Teatridirektor Kraemer sai ise ka väikerollides kaasa mängida.

Väikeste maarajoonide ajastu, mida nüüd tuletavad veel meelde eripärase stiiliga haldus- ja kultuuriehitised, sai 1959. aastal läbi. Samasse aastasse langeb ühtse kutseharidussüsteemi loomine.

Tööjõureservide kultuuritöö

Aleksei Šiškin, kellega koos oli Kraemer õppinud parteikoolis, vajas direktorit 1946. a moodustatud Tööjõureservide laulu- ja tantsuansamblile (sellest arenes välja Noorsoo Kultuuripalee). Kuna ansambli tegevushaare oli vahepeal kõvasti laienenud, tuli hakata lahendama ruumiprobleemi. Algul oli Tallinnas Pikas tänavas 2 tuba, Laias tänavas (praeguses Linnateatri majas) oli ka ruumi vähe ja saali polnudki. Salme tänavas juba käis uue suure kultuurihoone ehitamine. Seda hädalistele pakutigi, kuid need keeldusid: „Sinna kaugele ju keegi ei tule!" Aga õnn polnud kaugel - kui 1965. aastal Jaan Tombi nim. Kultuurihoone uus maja Salme Kultuuripalee valmis sai, jäi Mustpeade Maja ju vabaks! Avanesid uued suured võimalused tegevust igati arendada. Kraemer oli hommikust õhtuni platsis ja juhatas ruumide kordategijate ning kasutajate vägesid.

Taidlejate meisterlikkus kasvas. Juba 1967. aastal oli majas 6 rahvakollektiivi: rahvateater „Noorus" (kunstiline juht Leida Rammo), tantsuansambel „Sõprus" (kunstiline juht Ilma Adamson), estraadiorkester, akordioniorkester, tsirkuse-akrobaatikakollektiiv „Säde", segakoor „Noorus", lisaks muid taidluskollektiive.

Jaan Kreuksi nim. Noorsoo Kultuuripalee suutis anda ka Estonia lavadel oivalisi täiskavaga galakontserte, kujunedes omalaadseks filharmooniaks ja kunstikaadri sepikojaks. Näiteks kuulsa Kirovi kalurikolhoosi taidlus paistis kosuvat just kutsehariduslastest taidlejatega.

Kerkib küsimus:

Mis küll oleks Mustpeade Majast saanud, kui Noorsoo Kultuuripalee poleks suutnud seda suure ja väärika sisuga täita? Kas Tallinna Filharmoonial oleks nüüd uhket kodu? Või polekski seda stiilikat kontserdiasutust? Kui Kraemer poleks nii tõhusalt juhatanud? Tema hakkas näiteks siis, kui ka laupäev sai puhkepäevaks, korraldama menukaid jazz-cafe'sid ja jazz-klubi üritusi; elavaid ajalehti, lektooriume jne. Samuti tuli heidelda ülivalvsatega, kes kahtlustasid novaatorlikke kultuuritöötajaid „kodanliku kultuuri propageerimises". Muidugi oli edu taga tugev meeskonnatöö.

Alati töö ei kiida tegijat.

Tublile direktorile (küllap vist teistelegi) osutus saatuslikuks Kutsehariduse Komiteest tulnud kõva käsk: paleel olgu puhkpilliorkester! See saigi tehtud, kuid hakkas pühaderongkäigus (oh häda!) mängima enne valitsuse tribüüni ette jõudmist. ENSV kutsehariduse ülemjuhataja oli seetõttu mitte liiga delikaatselt nördinud... Kraemer otsustas seepeale näidata iseloomu ja teatas, et paneb ameti maha. „Ei lähe sa kuskile!" vaidles kõrgülemus vastu. „Lähen ikka!" jäi direktor vankumatuks. Öeldud-tehtud...

„Eesti Telefilm"

sai uueks töökohaks, kuid Kraemer kirub end pakutud peatoimetajakoha vastuvõtmise pärast ega suuda seal kogetu kohta häid sõnu leida.

Ent põnevaks kujunes osalus Mark Soosaare Kihnu-filmi „Vaarao sõjavägi" tegemises, mis nõudis Kraemerilt kui filmidirektorilt lausa looduse ümberkujundamist - filmitavate hüljeste jaoks tuli saaresse kaevata kanal ja sellele veel katuski teha, et linnud hüljeste söödakalu ära ei napsaks.

Saksa DV-s Eesti jaoks kalalaevade ehitamise jäädvustamisel osutus Kraemer oivaliseks suhtlejaks ettevaatlike tehasejuhtidega, kel oli hirm sotsialistlike tootmissaladuste avalikukstuleku pärast.

Pingutused pingutusteks. Ega nende eest eriti ei tänatudki. Vaid mõni üksik ülemus tihkas näidata hoolivusmärke... Aga poolteist kuud tuli töösse liialt südamega suhtumise pärast haiglas infarkti ravida... Tervenenu vajas füüsiliselt kergemat tööd.

Eesti Teadeteagentuuri ETA fotokroonika

sai paigaks, kus Kraemeril tuli osaleda meie riigi ja rahva pildilise kuvandi loomises ja levitamises.

Uudisteagentuuril oli oma spetsiifika - ETA kaudu läks temaatilist ja pressiinfot Eestist kogu laiale maailmale. See tähendas täpset planeerimist ja fotomeesteväe tegevuse õiget dirigeerimist. Eestit teenindas ETA ka parajalt suure fotopropagandavabrikuna.

ETA foto maine oli kõrge ja seda tuli hoida ning tõsta. Täpsus, kiirus, usaldusväärsus, uudsus, läbilöögivõime jne - see oli agentuuri lipukiri.

Kui Kreuksi-nimeline kultuuripalee pidi kallite riiklike külaliste puhul välja panema suuri sisult sotsialistlikke ja vormilt rahvuslikke kontserte, siis ETA fotokroonikal tuli ühtelugu koostada kõrgete külaliste jaoks luksusalbumeid, mis pidid andma sisukaid ja pilkupüüdvaid ülevaateid Eestist.

Jätkus ka ühiskondlikke ülesandeid. Et Ajakirjandusmaja (Pärnu mnt 67a) suur saal võimaldas, lausa nõudis huvitavate ürituste korraldamist, oli Kraemer ETA esindajana majanõukogus jälle omas elemendis. Ka ETA töötajate aianduskooperatiivi jaoks koha otsimine ning kõik sellega kaasnevad asjaõiendused said tal edukalt läbi viidud.

Kui aga 1987. a leiti kõrgemal pool, et ETA peab vabanema pensionäridest, sai ka Kraemeri 11-aastasele ustavale teenistusele kriips peale tõmmatud. Piltlikult öeldes, tubli mees pälvis „Suhhoje Sovetskoje Spassiibo" ['Kuiv Nõukogude Aitäh'].

Aga kultuuririnde võitlejat Kraemerit ei murdnud miski. Ta jaksas 1987-1991 rassida Vabaõhumuuseumi majandusdirektorina, ent ei taha seda elujärku poole sõnagagi kiita.

Isiklikku

Allakirjutanu julgeb enda ETA-aegsete tähelepanekute põhjal pidada Kraemerit kui naaberosakonna pealikut tööasjades „sirgjoonelise paindlikkuse" valdajaks (kui nii ei saa, saab teisiti, kuid kuidagi saab ikkagi). Oma vastutusala ja töötajate huvide eest oli ta ikka söakalt väljas ning n-ö tootmisõnnetuse puhul suutis võtta süü ka enda peale; väga positiivne omadus, mis ei iseloomusta mitte kõiki juhte.

Ka parajalt pujäänlik on ta suutnud olla. Kui EKP mõned tippjuhid võtsid nõuks „soovitada" asutustes ja ettevõtetes (eriti aga kakskeelsetes nagu ETA) hakata koosolekutel ja nõupidamistel kasutama vaid „rahvastevahelise suhtluse keelt", asusidki ülikuulekad asjapulgad püüdlikult purssima seda keelt, mida kehvemini oskasid. Tõepoolest, mõnedki venekeelsed töökaaslased läksid seejuures spontaanselt üle eesti keelele! Hoolimata kõigest jätkas saksakeelsest kodust pärit Kraemer ka venekeelsetel koosolekutel eesti keeles kõnelemist.

Ta on deklareerinud, et peab ennast Eesti patrioodiks. Ka neil aegadel, kuid paljud rahvuskaaslased emigreerusid Eesti NSV-st, oli 1924. aasta 24. aprillil sündinud Anatoli Kraemeri otsus: „Minu kodumaa on Eesti ja mina jään siia."

Kraemeri kuulus hüüatus „Ma ei saa ühest asjast aru!" julgustas tähtsaks ja väga tähtsaks peetud koosolekutel teisigi mõnikord tõdema: „Siin tõesti ei saa enam ühestki asjast aru!"

Asjad on tulnud Kraemeri meelest ikka selgeks vaielda. Seda enam, et käskude või käsujõuliste „soovituste" jagajad ise ei pruukinud alati arugi saada, mis nad tegelikult püüavad nõuda ja mis hädadesse nende poolt nõutava elluviimine võib viia.

Juubilarile tervist ja elulusti soovides

TIIT MAKSIM

Jaga |