Uusküüditamise õudus tuleb heastada

ELMAR SEPP,      08. mai 2002



Isamaaliidu eestvõtmisel Eestis läbi viidud omandireform on olnud seninägematult radikaalne. Päevapealt ülendas see reform ühe osa tallinlasi omanikeks, teised aga viis asundüürnike alandavasse seisusse. Tagastamisprotsess, mis oli pretsedenditult laiahaardelisim kogu Ida-Euroopas, tõi kaasa olukorra, kus tuhanded tallinlased pidid kodudest välja minema. Rahvas on seda õudust uusküüditamiseks nimetanud.

Tallinn 2. mai 2002

Betlemi tädi sai oma seaduse

Omandireformi "reformiti" lõputu arv kordi, kusjuures üheks eesmärgiks oli vara tagasisaajate ringi kogu aeg laiendada. Asi läks isegi niikaugele, et ühe perekonna pärast muudeti seadust. Seda seadusemuudatust tuntakse "Betlemi tädi seaduse muudatuse " nime all. Plaanis oli ka Saksamaale ümberasunutele vara teist korda tagastada, ent õnneks vahetus Toompeal võim. Seaduse järgi pidi riik Tallinna linna sundüürnike eluaseme küsimuse lahendamisel toetama, kuid seda ei tehtud. 90-ndate keskel oli munitsipaalelamuehitus peaaegu olematu. Sundüürnikud aga olid. Tuhanded perekonnad ootasid asjata probleemide lahendamist. Selline oli reaalsus.

Mitteeluruumist sai elamise paik

Alates 1995 aastast hakkas sundüürnike küsimusega tegelema Kesklinna Valitsus. Kesklinna piirkonnas oli palju pikka aega tühjalt seisnud, rentnikest hüljatud amortiseerunud pinda, mida prooviti tulutult rendile anda, sest üldjuhul vajasid need suuri investeeringuid, mida rendipindadele teha ei soovitud. Linnaosa valitsuse eestvõtmisel, hakati sundüürnikega sõlmima lepinguid, mille põhisisu oli järgmine:

1. Sundüürnikud pidid oma rahaliste vahenditega välja ehitama mitteeluruumi eluruumiks, kooskõlas linna ja riigi õigusaktidega (1 ruutmeeter mitte vähem, kui 7000-8000 krooni).
2. Peale ehituse lõpuleviimist sõlmiti sundüürnikuga üürileping tema enda poolt väljaehitatud korterile.
3. Sundüürnik kohustus vabastama endise eluruumi ( tehes sellega õnnelikuks omaniku, vabastades ta sundüürnikust lahtisaamise murest)
4. Peale eelmise eluruumi vabastamist esitas sundüürnik avalduse tema enda rahaliste vahenditega väljaehitatud eluruumi erastamiseks EVP-de eest.

Suuremaid investeeringuid nõudvatele pindadele korraldati avalikke enampakkumisi, kusjuures peale pinna väljaehitamise pidi äriühing andma linnale vastu veel vähemalt sama palju ruutmeetreid heakorrastatud elamispinda, kui oli väljaehitataval pinnal. Samuti pidi renoveeritud pinnala majutatama sundüürnikud. Kõik see toimus aastaid, kõigile teada olevalt ja avalikult. Eesmärgiks oli lahendada sundüürnike probleem ühelt poolt, teisalt aga teha korda tühjaks jäänud ja amortiseerunud majad. See eesmärk ka saavutati.

Püüan mõista Kiislerit

Tõepoolest püüan ma mõista oma järeltulijat Kesklinna vanema ametikohal Siim Kiislerit, kes Isamaale ustava sõdurina saadeti mõõgaga ja luuaga Kesklinna korruptsiooni otsima. Loomulikult polnud tal tahtmist ega huvi eelpool nimetatud probleemiga tegeleda, sest tema tolleaegne leivaisa Isamaaliit oli ju sundüürnike olukorra tekitanud. Lihtsam tundus vaenlase otsimine, leidmine ja risti löömine.
Ma ei arva et mu järeltulija Kesklinnas peaks sundüürnike ees endale harakiri tegema. 2 aastase isamaalise valitsemise ajal tegeleti Kesklinnas küll kõige muuga, nagu näiteks Eesti märgi staatusesse tõusnud miljonipeldik Toompeal. Isamaaliidu juhtimisel tegutsev koalitsioon andis valitud osale sundüürnikest, erandjuhul uusi kortereid, kuid nende ehitus algas ja viidi peaaegu lõpuni Keskerakondliku linnavalitsuse ajal.
Minu arvates peegeldab Isamaaliidu suhtumist sundüürnikesse kõige ilmekamalt Mart Laari maja näide. Teadupärast elas selles majas 3 sundüürnikku. Selle asemel, et neile tsiviliseeritud kombel uus eluase leida, tehti paraku kõike muud. Küll tõsteti kunstlikult maja väärtust, et rohkem EVP laenu saada, küll müüdi fiktiivselt maja osasid üürnikele ja osteti jälle tagasi. Eesmärk oli üks. Sundüürnikest lahti saada selleks vahendeid valimata. Loomulikult ei teadnud Isamaaliidu esimees Mart Laar sellest absoluutselt midagi., kui ta sundüürnikest puhastatud maja omanikuks sai.

Mõisa ja Paltsu kavalad skeemid

Nüüd aga tagasi nende lepingute või kui soovite "skeemide" juurde, mille abil Kesklinna Valitsus aastate jooksul sundüürnike küsimusi lahendas. Isamaaliitlastest linnapeade Mõisa ja Paltsu ajal neid lepinguid aktsepteeriti. Nii linnavalitsuse kui ka volikogu istungitel leidsid need toetust. Ka meie uuriv ajakirjandus ei pidanud sel ajal vajalikuks nendel teemadel sõna võtta. Võib-olla oli asi selles, et omasid ei ole mõnus peksta.
Kui aga rääkida kõikvõimalikest skeemidest, siis ei saa üle ega ümber eelmisest linnapeast Tõnis Paltsust. Vaatan tema poole hardas aukartuses ja mis seal salata ka kadeduses. Saada 1995 aastal Toompeal kätte maja 42 000 krooniga, mil selle turuväärtus oli 10-11 miljonit krooni ning praegu on kuni 50 miljonit krooni, suudavad meie hulgast vähesed. Võib-olla oli tegu a/s "Levicomi" tugevusega, mida juhtis Tõnis Palts ja kes sai maja kätte läbi tööandja eluruumi skeemi. Äkki tagas edu hoopis Levicomi töökollektiiv, kuhu kuulusid Toomas-Hendrik Ilves ja Eerik-Niiles Kross. Ehk töötas härra Ilves sel ajal Levicomis välissuhete spetsialistina ida suunal. Ja võib-olla hr.Kross lihtsalt luuras kusagil Levicomi kasuks. Me ei saa seda kunagi teada. Korterid nad igal juhul said ja Toomas-Hendrik Ilves jõudis EVP-de eest erastatud korteri ka maha müüa. Selge on üks: maja peteti linnalt välja.
90 lepingust, mis oli sõlmitud Kesklinna Valitsuse poolt 6-7 aasta jooksul, on lõpule viimata kümmekond. Ei ole olemas ühtegi kohtulahendit, mis tunnistaks väljaehitamislepingud kehtetuks, kahjulikuks või õigustühiseks.
Küll on aga olemas jõustunud kohtuotsus, mis tunnistab väljaehitamislepingu seaduslikuks ning kohustab Kesklinna Valitsust seda täitma. Täitkem siis seda kohtuotsust arvestades asjaolu, et kõik lepingud on sisult sarnased.
Üleeelmine linnapea Jüri Mõis arvas, et just napalm on vahend, millega opositsiooni korrale kutsuda. Just seda napalmi lubas ta lasta volikogu saali, kui opositsioon korrale ei allu. Tänase koalitsiooni liikmena pean Tallinna Linnavolikogu ülesandeks mitte isikutevahelise vastasseisu eskaleerimist lähtudes erakondlikest tõekspidamistest või maailmavaatest, vaid tolerantsust, mis lähtuks eelkõige vajadusest kaitsta linnakodanike huve.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)