Silver Meikar: Kuidas ma Venemaal Našide laagris käisin!

Kui eelmisel aastal „riietati" siga Ilveseks, oli selleaastane ülevenemaaline laager lauspropagandast puhas. Našid olid noorte telklinnaku organiseerimisest Seligeris välja pressitud nii nagu nende roll tänases Venemaa avalikkuses on marginaliseeritud. Justkui kasutatud kondoom, mis pärast funktsiooni täitmist prügikasti visatakse, nagu nende kohta ütles üks vene ajakirjanik.

Mitte-našistide laager oli tänavu pigem rahvaste sõprust ja tuleviku noorsugu ülistav pioneerilaager „headel" aegadel. Jah, hommikuvõimlemise ajal karjuti „Rossija", plakatitel tsiteeriti suuri juhte Putinit ja Medvedevit, ka vihmas ei lastud kustuda „sõdurite" (=sinelites laagrielanikud) valvatud „igavest" tuld ning toimus ettevalmistatud küsimustega telesild presidendiga, kuid üldiselt hingati märksa puhtamat õhku kui eelmistel vihkamise aastatel.

Küsisin mitmelt laagrielanikult, mis neile kõige enam meeldib, ja vastuseks sain alati „ljudi" ehk inimesed. Tõesti, kõik olid sõbralikud ja vahvad - Moskvast, Kamtšatkalt, Kalmõkist, Marimaalt ja igast muust üüratult suure Venemaa nurgast. Seitsmetuhandelise laagri alkoholi-nulltolerants ja tiheda sõela läbinud kaader oli ehk abiks, et keegi ei teadnud ühestki intsidendist, kus omavaheline kaklus oleks laudteed verest punaseks värvinud või mis oleks nõudnud laagri turvamiseks toodud mundrimeeste sekkumist.

Laagri programmid sarnanevad üldiselt sellele, mida Eestis propageeritakse. Moto „Venemaa kõigile" kõlab kui meie integratsiooniprojektist maha kirjutatud. Muuseas, ka alaeesmärgid: Kuidas suurendada meie iivet? Kuidas viia noori ettevõtlusesse? Kuidas suurendada tolerantsust? Kuidas viia noored eemale pahedest nagu joomine, suitsetamine ja narkomaania? Kuidas toimib demokraatia ja kodanikeühiskond?

Projektis „Tulevikulinn" mängiti läbi linnajuhtimist. Mis on meie „linna" eesmärgid, kuidas luua sotsiaalkortereid, kuidas tagada turvalisust, kuidas valida ausal teel mitte-korrumpeerunud linnavalitsus? Küsisime, kust sellised probleemsed küsimused noortel „linnakodanikel" pähe on karanud. Vastati, et isikliku kogemuse baasil.

Eriti tore oli see, et „linna" juht osutus korruptandiks, kes ostis endale „raha" (linnas kehtis mängurubla) eest valimistel positsiooni. Päeval, mil ma laagris viibisin, toimusid „valimised", et laagri poolt määratud juht maha võtta. Korruptsioonivastased olid valmis isegi oranži revolutsiooni korraldama, kui veel valimisi võltsitakse.

Ainus kord, kui saime tunda sõnavabaduse kontrolli, oli siis, kui toimetati kõrvale meile „tulevikulinna" probleeme tutvustanud tütarlaps. Pole vaja nendele Eestist pärit ajakirjanikele/juhukülastajatele kõigest rääkida!

Päeva põhisündmus oli muidugi telesild president Medvedeviga. Juba massilise hommikuvõimlemise ajal loeti sõnad peale, et kuidas teleülekande ajal käituma peab. Isegi kui hakkab sadama rahet või lund, ei tohi väljakult lahkuda. Plaksutada ja kiita tohib vaid siis, kui selleks märku antakse. Vot nii saame meie riigipead austada!

Telesild oli paras potjomkinlus - tehnilistel põhjustel venis teleülekanne kümneid minuteid, tiirutav helikopter summutas presidendi hääle, küsimused olid ettevalmistatud ning halenaljakas oli poolesekundiline lag heli ja pildi vahel. See, et laagrielanikud enam našistid (= hitlerjugendid) ei ole, tõestas ka tõik, et alanud vihmasajus pöörasid noored suurel ekraanil figureerivale presidendile selja ning vaikselt  hakkas väljak tühjemaks valguma. Karmile korrale, mis käskis paigale jääda ka siis, kui külmasurm näpistab, vilistati ükskõikselt. Muidugi jäid našid, väike marginaliseeritud vähemus, trotsima tuult-vihma-külma ning seisilt truult ka siis, kui telesild oli ametlikult lõppenud ning suurel ekraanile kuvati presidendi vestlust ilma helita.

(Kõige enam üllatas mind Medvedevi avaldus ksenofoobia kohta Venemaal ning laagri tolerantsuse programm. Aga sellest kirjutan järgmine kord, kui teil huvi peaks olema.)

PILDIL: Meikar & Co Seligeri laagris.

Jaga |