Rahvas tahtis oma lippu

Kuid kui täna sirvida näiteks Sirje Endre, Mart Laari ja Urmas Oti raamatut „Teine Eesti" (1996), peavad isegi need rahvusliku suuna esindajad tunnistama, et sinimustvalge heiskamise initsiatiiv kuulub Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) eestimeelsele tiivale (juhtivad nimed: Vaino Väljas, Mikk Titma, Arnold Rüütel, Indrek Toome), keda asus toetama Rahvarinne. End rahvusmeelseiks pidavad jõud aga võitlesid tol hetkel sinimustvalge vastu, põhjenduseks, et eesti riikluse muud struktuurid on veel kehtestamata ja ENSV-l „...ei ole õigust võtta riigisümbolina kasutusele de jure eksisteeriva riigi sümbolit" (Tiit Pruuli, ajaleht Edasi, 15. veebruar 1989). Pruuli vastas toonasele Rahvarinde ühele suurkujule Heinz Valgule, kes oli 11. veebruaril ETV „Aktuaalses kaameras" korranud ettepanekut heisata sinimustvalge Pika Hermanni torni.

Rahvas asus toetama rahvuslipu heiskamise liini. Selle vastu aga astusid Muinsuskaitse Selts (eesotsas Trivimi Vellistega), Eesti Üliõpilaste Selts (EÜS), Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ja mõned väiksemad radikaalsed rühmitused, kes otsustasid korraldada iseseisvuspäeva alternatiivse tähistamise tollasel Võidu väljakul (nüüdne Vabaduse väljak).

Tõsi, ka Rahvarinne kõhkles

esialgu: kas toetada komparteid või radikaale? Küllo Arjakas on kirjutanud, et kahtlus seisnes selles: „Kas minna otsesesse opositsiooni küllalt tugeva komparteiga ja toetada nõrgemaid radikaale, viies sellisel juhul ühiskonna selgesse polariseerumisse, ehk leida kompromislik variant?" Nii otsustaski Rahvarinne vastu võtta EKP kutse tulla Toompeale lippu heiskama. Ja seeläbi Rahvarinne läks otsekohe konflikti radikaalsete liikumistega, sest mindi koostööle komparteiga.

Kõigele vaatamata seisid 1989. aasta 24. veebruari varahommikul Toompeal ja selle jalamil tohutud rahvahulgad, et oma silmaga näha koos päikesetõusuga algavat uut ajalooetappi, mida siin vahepeal ei loodetudki enam kunagi näha - sinimustvalge lipp tõusis võimukantsi tippu, kuhu ta on jäänud tänaseni, ja loodetavasti jääb aegade lõpuni. Õigus oli seega nendel, kes julgesid otsustada ja viisid otsuse ellu, kartmata impeeriumimeelsete keelde või ootamata läänepoolseid märguandeid.

Täievõimulise riikluse enda tulekuni jäi tol hetkel veel kaks ja pool aastat.

Natuke kronoloogiat

Ettepanekuid sinimustvalge heiskamiseks Pika Hermanni torni tehti juba 1988. ajaloolisel suvel. 18. oktoobril 1988 ilmus Õhtulehes ka vastav üleskutse kellegi K. Pertmani sulest. Vaid kaks päeva hiljem, 20. oktoobril tegi Maalehes Edgar Savisaar ettepaneku tõsta rahvuslipp mitmele poole rahvuslikult vääristatud kohtadesse, sh Pika Hermanni torni. Detsembris Savisaar esitaski Ministrite Nõukogule järelepärimise, paludes otsust sinimustvalge heiskamisest Pikale Hermannile.

Jõulupühade aegu tõusidki rahvuslipud Tartus Toomemäe tähetorni, Saaremaal Kuressaare lossi torni, Rakveres kindluse torni, Kärdlas tuletõrjemaja torni, Valgas Säde parki ja isegi Narva kindluse torni. (Viimase taga seisis muide tänane Riigikogu Keskfraktsiooni liige Eldar Efendijev.)

31. jaanuaril 1989 arutas Rahvarinde eestseisus ühe tugirühma kirja 24. veebruari tähistamise suhtes. Kirjas tehti ettepanek kuulutada sinimustvalge rahvuslipuks ning heisata see Pika Hermanni torni. Eestseisuse üksmeelset toetust see ettepanek siiski ei leidnud.

Paralleelselt Rahvarindega arutati rahvuslipu heiskamist EKP Keskkomitees, algatajaks ideoloogiasekretär Mikk Titma - sama mees, kes oli 1987. aastal alla kirjutanud nelja mehe ettepanekule isemajandavast Eestist - koos Edgar Savisaare, Tiit Made ja Siim Kallasega.

7. veebruaril 1989 võttis Rahvarinde eestseisus vastu deklaratsiooni iseseisva Eesti riigi 71. aastapäevaks. (NB! Hiljem on rahvusradikaalid üritanud võtta endale iseseisvusest rääkimise kogu au ja püüdnud süüdistada Rahvarinnet vaid liidulepingu taotlemises. Dokumendid kõnelevad siiski teist keelt.) Deklaratsioonis kutsuti üles toetama ettepanekuid taastada sinimustvalge rahvuslipuna.

8. veebruaril reageeris Rahvarinde deklaratsioonile Muinsuskaitse Selts, kes ei pooldanud antud hetkel sinimustvalge heiskamist Pikale Hermannile, leides, et sinimustvalge kuulutamisega Eesti NSV lipuks loodaks rahvale pettekujutelm riiklikust iseseisvusest ning aidataks selle sümboli kaudu põlistada okupatsiooni.

9. veebruaril otsustas Rakvere Rohelise Liikumise volikogu, et rahvuslipu heiskamiseks Toompeale pole mingit alust. EÜS leidis, et sinimustvalge taastamine riigilipuna on mõeldav vaid Eesti Vabariigiga samaväärse riikluse taastamisel.

Rahvas aga ei teinud neist negatiivsetest mõtetest välja - eesti rahva suur soov oli näha oma rahvuslippu Toompeal.

Rahva enamuse arvamust tajus kõige täpsemalt Eestimaa Kommunistliku Partei eestimeelne tiib ja asus otsustavalt tegutsema. 16. veebruaril 1989 ilmus ajalehes Rahva Hääl Mikk Titma usutlus hümnist, eesti lipust ja ajaloomälust pealkirja all „Vajadus olla me ise". Vastates seal küsimusele sinimustvalge lipu heiskamisest Pikale Hermannile, ütles Titma: „Mina isiklikult ei näe mingi põhjust, mis seda takistaks."

Seega jääb sinimustvalge lipu ametliku taasheiskamise algatamine selgelt kompartei teeneks, sest just sel hetkel kasutas see organisatsioon oma veel viimset jõudu, võimu ja edumeelsust, et kirjutada end Eesti vabadusvõitluse ajalukku - rohkem kui seda tegid tolsamal hetkel rahvusradikaalid.

Sinimustvalge heisati Pika Hermanni tippu 24. veebruaril 1989 kell 8.33 viiside „Mu isamaa armas" ja Paciuse „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" saatel. Osalesid paljud meie tollased kuulsusrikkad laulukoorid ja orkestrid.

Lipu heiskasid torni neli kooliõpilast: Tallinna 3. Keskkooli 8. kl õpilane Madis Laansalu, Tallinna 37. Keskkooli 8. kl õpilane Sille Priks, Tallinna 54. Keskkooli 7. kl õpilane Helen Lepalaan ja Tallinna Muusikakeskkooli 8. kl õpilane Rauno Tagel. Huvitav, mis on neist noortest tänaseks saanud - 25 aastat hiljem?

Kui lipp juba lehvis,

said sõna (esinemise järjekorras) kirjanik Jaan Kross, Rahvarinde liider Edgar Savisaar, Roheliste esindaja Andres Tarand, EELK peapiiskop Kuno Pajula. Teatrimees Mikk Mikiver luges ette Eesti iseseisvusmanifesti.

24. veebruari õhtul tähistati iseseisvuspäeva Linnahallis. Saal oli rahvast täis - sinna mahtus 5000 inimest.

Toompea tseremooniast kõrvale jäänud jõud tähistasid iseseisvuspäeva samuti rahvast tulvil Raekoja platsil ja Estonia kontserdisaalis. Kõnelesid Trivimi Velliste ja Tunne Kelam. Viimane tutvustas Muinsuskaitse Seltsi, Kristliku Liidu ja ERSP ühispöördumist, millega pandi alus kodanike komiteede liikumisele.

Ajakirjandus tunnustas Toompeal peetud üritust ja süüdistas eraldujaid „mõrade löömises ühtsuse müüri". Teravalt reageerisid sinimustvalge heiskamisele impeeriumimeelsed jõud.

Lipp aga lehvis, ja sellisena kaitseski ennast vastaliste jõudude eest nii ühelt kui ka teiselt poolt. Eesti jätkas oma kurssi vabanemise teel ja sinimustvalge lipp oli selle tee nähtav märk, mille alla kõik Eestimaa tütred ja pojad said koonduda.

URMI REINDE

Jaga |