Kas aktiivne majanduspoliitika on võimalik?

JAAN TEPANDI,      05. november 2003

Pärast rahvahääletust

Oleme teinud ajaloolise otsuse Euroopa Liiduga ühinemiseks. See on pöördepunkt, uus lehekülg rahva ja riigi arenguloos. Kuidas hinnata uue vabariigi ajal tehtut, fikseerida saavutatud olukord ja heita pilk tulevikku? Kuidas edasi minna? Üritame leida vastused ühiskondliku olemise põhikategooria - majanduse alal.

Kirjeldades taasiseseisvumise järgseid aegu, otsust üleminekuks plaanimajanduselt turumajandusele ja neis tingimustes tehtud majanduspoliitilisi otsuseid, kaldutakse sageli teatud eufooriasse, mis sisaldab väljendeid "ainuõiged, kompleksivabad otsused", "edukaim Kesk- ja Ida-Euroopa riik", "Põhjala Singapur" jms. Mitte tahtes karvavõrdki alatähtsustada tolleaegsete majandustegevust suunavate inimeste otsustamisjulgust äärmiselt keerukas välis- ja majanduspoliitilises olukorras, arvan, et hakkab juba saabuma aeg, mil tuleks anda neile otsustele teaduslik hinnang ratsionaalsuse, majandusliku ja sotsiaalse efektiivsuse seisukohalt.

Algaastate õppetunnid
Kas ikka oli kõige õigem majanduse ümberkujundamise meetodiks valida nn shokiteraapia ehk "loov purustus", kuigi see toimus globaalse finantskapitali surve all? Kas pidi tingimata purustama senised majanduse juhtimisstruktuurid, enne kui uued vabaturumajanduse omad olid välja kujunenud? Kas pidi ettevõtteid erastama hoogtöökorras, lammutades suurettevõtted ühtlasi algosadeks, "et oleks kergem erastada", kuid kandes seeläbi suuri kaotusi mastaabiefekti alal?
Kas pidi kindlasti hääbumisele sundima masinaehituse ja elektrotehnika suurettevõtted, lootuses, et sisserännanud võõrtööjõud koos sellega lahkub? Kas oli õige majanduskasvu taotleda ainult ebaefektiivse väiketootmise arvel, sellega alla viies kogu majanduse efektiivse toimimise?
Ja lõpuks, kas põllumajanduses pidi tingimata purustama enamuses edukalt tegutsevad suurettevõtted, enne kui kehtestati eeldused talumajanduse taasloomiseks, ja seejuures katsetki tegemata omandivormi muutmiseks mingil ratsionaalsemal, vähem kadusid tekitaval viisil? Need ja veel paljud teised küsimused peaksid saama vastuse põhjalike majandus-, nüüd juba ajalooliste uurimistööde kaudu.

Kuhu oleme välja jõudnud?
Praeguseks võime eelkirjeldatud tegevusele anda üldistava hinnangu esmajoones tulemuste kaudu, kuhu Eesti majandus Euroopa Liiduga ühinemise ajaks on jõudnud. On jah mõningaid saavutusi infrastruktuuri arendamise ja suurte uusehitiste - panga- ja büroohoonete ning kaubamajade alal, mõned tööstusettevõtted toimivad edukalt, andes toodangut nii sise- kui välisturule, valitseb kaubaküllus, on palju autosid, arvuteid, mobiiltelefone jm.
Kui aga süüvida majanduse üldolukorda, ei ole pilt hoopiski roosiline. Sisemajanduse koguprodukti üldmaht on võrreldes reformide-eelse, 1989. aastaga küll taastatud, kuid "loova purustuse" ulatus oli nii suur, et selleks kulus tervelt kaksteist kallihinnalist aastat! Pealegi on selle üldmahuni jõutud peamiselt üsna haprale alusele tuginevate transiitvedude, vahule löödud kaubandustegevuse ja kinnisvaratehingute arvel, samal ajal kui põhilised materiaalse tootmise alad - tööstus, põllumajandus - on ikka madalseisus. Vaatame silma karmidele arvudele: tööstustoodangu mahu indeks, võttes aluseks 1990. a mahu 100, oli 2002. aastal 75 ja põllumajanduses isegi ainult 44, s.t ei olnud taastatud veel pooltki reformieelsest tasemest. (Vrd Sloveenia 108, Poola 88, Tshehhi 80, Ungari 75).
Endiselt püsib suur mahajäämus majanduse üldtasemes. Seda mõõdetakse ühe elaniku kohta toodetud SKPga, mis on korrigeeritud rahvusvaluuta ostujõu pariteedi näitajaga. 2001. aastal oli see Eestis 9100 ühikut ehk 41% Euroopa Liidu keskmisest (23 270). (Vrd Iirimaa 118, Rootsi 102, Soome 104, ja "lohutuseks" Leedu 38, Läti 34%). Nii et mahajäämus EList on kaks ja pool korda.
Lisame veel sotsiaalsfääri väärastused: jõukuse terava polarisatsiooni, töötuse ja vaesuse, kuritegevuse kasvu, perspektiivituse hariduse, teaduse ja tervishoiu alal. Ning lõpuks - jätkuva negatiivse iibe, mis ähvardab rahvuse olemasolu.
Millega siis siin kõiges kokku nii väga hoobelda? Pigem tuleks olukorda realistlikult hinnata, tunnistada, et oleme veel kehvavõitu riik, ja oma majanduspoliitika sellele tõdemusele üles ehitada.

Praegu teostatav majanduspoliitika
Praegu toimib "absoluutne majanduslik liberalism", kus loodetakse, et Adam Smithi "nähtamatu käsi" pluss maksude alandamine majanduses kõik proportsioonid ideaalselt paika panevad ja kiire arengu kindlustavad. Tegelikkuses riigi juhtivorganid, eeskätt majandusministeerium, rahandusministeerium ja Eesti Pank ei sekku aktiivselt majandusellu, küll aga võetakse vastu ja jaotatakse seda ressurssi, mis majandusest laekub. Viimatimainitud tegevust nimetataksegi majanduspoliitikaks.
Paremal juhul prognoositakse SKP kasvu, justkui kindlustaks see vajalikud tulemused. Edasi, "seiratakse" majanduselu kulgu ja tehakse vajadusel väga tähtsa näoga "muudatusi" prognoosides. Tulemuste eest keegi vastutust ei kanna: kui majandusnäitajad on head, saavad ametnikud kiita, kui püstitatud prognoose ei täideta, on süüdi kriisid globaalmajanduses ja idanaabri salasepitsused, mitte kunagi aga majanduse riiklik juhtimisaparaat. Nii on ju tõesti kergem elada, kui ei pea mingite projektide teostamist jälgima ja ise vastutama.

Kuidas edasi?
Mitut viimaste aastate arenguprogrammi iseloomustavad majanduse ette püstitatavad ülddeklaratiivsed ülesanded: tõsta SKP juurdekasvu tempo nii mitme protsendini, luua nii- ja niipalju uusi töökohti, arendada teadmustepõhiseid kõrgtehnoloogilisi tootmisalasid, tagada majanduskeskkonna stabiilsus jne. Viiteid, kuidas kõike saavutada, on vähe.
Pealkirjas sisalduv "aktiivne majanduspoliitika" tähendabki vastust küsimusele - kuidas? See tähendab konkreetseid meetmeid, mille teostamine võimaldab anda ja mõõta võimalikku majanduskasvu, seejuures puudutamata turumajanduse põhialuseid, küll aga mingil määral ratsionaliseerida majandustegevust.
Hea poliitilise tahte olemasolul võib neid meetmeid leida. Loetleme mõne olulisema.
* Uute ettevõtete rajamine vajab kapitali
Selleks võiks riigi tasemel konkreetsete tootmisalade võimalike ettevõtete kohta teostatavusuuringud korraldada (tooraine, asukoht, toodangu maht, turg, orienteeruv maksumus) ja koostada teatud "menüü" võimalikest kapitali paigutuse objektidest. See lihtsustaks nii välis- kui kodumaisel kapitalil investeerimisotsuste alal valikuid teha.
Selle suurprogrammi raames tuleks aga meeles pidada, et ainult kõrgtehnoloogiatoodete evitamisega piirduda ei saa, keegi peab ka maalähedasema tootmise enda peale võtma. Otstarbekas oleks koostada ettevõtete lõikes Eesti loodusvarade ekspluateerimise rangelt loodushoidu arvestav kava (põlevkivi, fosforiit, diktüoneema, paekivi, turvas, liivad, mets).
Sama kehtib imporditavat tooret töötlevate tööstusharude kohta, kus meil on suured ajaloolised kogemused (tekstiil, nahad, kemikaalid, metallid), ja ka kohalike põllumajandussaaduste ümbertöötamise kohta.
* Kunagised masinaehituse, elektrotehnika ja elektroonikaettevõtted
Need jäeti reformide algaastail saatuse hooleks. "Saatus" oli neil üsna erinev, on mõned, mis töötavad täie koormusega ja annavad olulise panuse eksporti; on neid, kus on järele jäänud väikesed laialipillatud tootmisüksused; on täiesti hääbunuid.
Siin oleks asjalik jäänukid kaardistada, säilinud spetsialistid ära kuulata ja välja selgitada võimalus endiste tootmisvõimsuste taastamiseks, eriti uutes tingimustes, mis avanevad seoses Euroopa Liiduga. Vajaduse korral tuleks niisugustele ettevõtetele anda toetust või pikaajalist laenu.
* Materjalide purustusseadmeid valmistav masinatehas Desintegraator
Esimese näidisobjektina pakuksin selles grupis välja Desintegraatori, mis tegelikult peaks olema meie rahvuslik uhkus. See oli ettevõte, mis sügavas käsumajanduses suutis esimesena juurutada turumajanduse põhimõtteid ja luua sidemed mitme välisriigiga. Julgete sammude tagajärjel ettevõte küll tegelikult purustati ja selle organiseerija Johannes Hint suri vanglas. Täna tegeleb ettevõte peamiselt oma ruumide väljarentimisega, kuid alles on ka mõni grupp entusiaste, kes on suutnud säilitada välissidemeid ja täidavad nende tellimusi. Kui riik neile abi osutaks, ei ole võimatu, et ettevõte võiks kujuneda kauaotsitud Eesti Nokiaks.
* Põllumajandus
Suurmajandite lammutamise aegu, kui Eesti põllumajandus praktiliselt hävis, leidus siiski mõni arukas ja jõuline majandijuht, kes oskas ning suutis riiklikest ja kollektiivmajanditest kujundada välja turumajandusele sobivad ühistud. Nii säilisid majandite suurvormid kõigi neile omaste eelistega. Kas ei oleks aeg uurida nende kogemusi ja üritada luua kiratsevate väikemajandite asemele uued suurühistud, kuid võib-olla ka mõni riigimajand, kus saaks kasutada nüüdistehnikat ja uusimaid tehnoloogiaid? See reformieelsest toodangutasemest puudujääv 56% peaks küll olema asjalik tõuge selles suunas.
* Investeeringud
Kust võtta loetletud ja loetlematutele ettevõtmistele raha? Eelkõige tuleks oskuslikult ära kasutada ELi pakutav toetus põllumajandusele ja regionaalabi. Peame end kuulutama selleks, kes me tegelikult oleme - vaesevõitu, arengus mahajäänud riigiks.
Teiseks tuleks käiku lasta praegu teiste maade majanduste kasutuses olevad stabilisatsioonifondid vähemalt 2/3 ulatuses. On absurdne, et mitu miljardit krooni, mis on riigi majandusest välja imetud Rahvusvahelise Valuutafondi survel, seisab riigi huvides kasutamata, samal ajal kui nõudmine investeeringute järele on ülisuur.
Majanduse mahajäämus Euroopa ja maailma tasandist peaks meile andma aluse Maailmapangalt või RVFilt pikaajaliste madalaprotsendiliste laenude taotlemiseks. Selleks on vaja väga oskuslikku tegutsemist.
ELis kehtib küll kapitali vaba liikumine, kuid riigi keskvõimul on kindlasti mõnigi võimalus investorite mõjutamiseks veenmise teel, et peamine väliskapitali sissevool ei oleks suunatud mitte olemasolevate ettevõtete aktsiapakettide omandamisele, mille tagajärjeks on korduvalt olnud ettevõtete likvideerimine, vaid uute ettevõtete ja töökohtade rajamiseks, ja et Eesti päritoluga vaba kapital investeeritaks Eestis, mitte välisriikides.
Kõigi investeeringute organiseeritud paigutamiseks oleks otstarbekas taasmoodustada Riiklik Pikalaenu pank, mis esimese Eesti vabariigi majanduse arendamises etendas olulist osa.

Püsib suur mahajäämus majanduse üldtasemes. Seda mõõdetakse ühe elaniku kohta toodetud SKPga, mis on korrigeeritud rahvusvaluuta ostujõu pariteedi näitajaga. 2001. aastal oli see Eestis 9100 ühikut ehk 41% Euroopa Liidu keskmisest (23 270). (Vrd Iirimaa 118, Rootsi 102, Soome 104 ja "lohutuseks" Leedu 38, Läti 34%). Mahajäämus EList on kaks ja pool korda.

On absurdne, et mitu miljardit krooni, mis on riigi majandusest välja imetud Rahvusvahelise Valuutafondi survel, seisab riigi huvides kasutamata, samal ajal kui nõudmine investeeringute järele on ülisuur.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)