See aprill ei lähe meelest...

/Aga see tähendab, et kui kodurahuga pole asjad korras, siis... hoidku Jumal!

Tunnistan, et mulle oleks meeldinud, kui „Öise vahtkonna“ miiting, mis oli kavandatud 26. aprillile, poleks toimunud. Mulle tundus, et juba oli valminud uue etenduse „Vene marodöörid“ stsenaarium, et juba oli kinnitatud „vandaali“ osatäitja, kes esimesena viskab vitriini kivi.

 Corrida

 Igal rahvakogunemisel, isegi kui selle eesmärk on igati positiivne ja soovid eeskujulikud, on alati nähtamatud dirigendid, kes teavad sedagi,  „millises järjekorras rahutused läbi viia“. See leidis tõestamist ka „pronksiööl“, mis oli muide samuti „ideaalselt kavandatud mängu“ tulemus. Corrida käigus oli venelastele määratud pulli roll. Corrida finaal on aga teada: toreadoorile – au ja kuulsus, pullile – paras talle! Pull on sarviline, loll ja ohtlik elajas.

 Ei säilitand me oma nägu...

 Veel kaua kutsuvad tolle öö mälestused esile tugeva tundepurske. Ühtedel võidujoovastuse ja rahuldustunde, teistel aga hirmu, häbi ja valu... Aga ka jõuetuse ja kurbuse. Just need tunded tekkisid mul oma eestlastest sõpradega vesteldes: ma ei suutnud mitte kellelegi tõestada, et hävitustöö polnud see, miks suurem osa neid inimesi tol õhtul ausamba juurde tuli. Meenusid Andrei Voznessenski luuleread: „Ei säilitand me oma nägu, ju kakluseks on vaja lõustu.“

Nähtavasti ei kartnud mina üksi, et sanktsioneeritud üritus rahutusteks muutub. Vaid ühte jõkke ei saa kaks korda astuda, ühe ja sama reha otsa võib aga koperdada palju kordi.

Tänu Jumalale, kõik möödus nüüd vaikselt. See tekitab lootuse, et eelmise aasta aprilli-õppetunnid oli korralikult selgeks saadud... Vähemalt ühel osapoolel.

„Endla tänava vitriinide“ asemel „Olümpia“ konverentsikeskus

 „Pronksiöö“ aastapäevale oli pühendatud ka 5. Kodurahufoorum, mis toimus 26. aprillil hotelli „Olümpia“ konverentsisaalis. Kuidas mõjutasid need sündmused Eestit, millistena nähti neid Läänes ja Idas, kuidas tagajärgedest üle saada? Ettekannete teemad lubasid nende küsimuste igakülgset ja konstruktiivset analüüsi.

Ja mis siis välja tuli?

Muusikaäris on selline mõiste kui „soojendusbänd“. See tähistab kontserdil enne staari esinejat, kes kütab üles publiku emotsioonid, et staari ülesastumine toimuks vajaliku säraga. Foorumi esimene ettekanne vastas kõigile „soojenduse“ parameetritele, tõstes õhkkonna foorumil  lausa keemistemperatuurini.

Tundus, et politoloogi ja vabakutselise ajakirjaniku Iivi-Anna Masso ettekande „Dialoog sillaehitajana: tõed ja tõlgendused“ teema igati vastas kodurahu-ideele. Praegu Soomes elava Masso arvates pole asjalood integratsioonivallas hoopis mitte halvasti, vaid vahest on isegi päris hästi: „Iga kord, kui tulen Eestisse, märkan, et vene aktsendiga eesti keelt kõnelevate inimeste hulk on märkimisväärselt suurenenud.“ Ja „pronksiöö“ iseenesest ei peegeldavat halba rahvustevahelist olukorda Eestis.

 Igavene tüliõun

 Saali läbis kahin: aga mida see siis peegeldab?!

Aga seda, täpsustas ettekandja, et puudub ühine arusaamine Eesti riigist ja 60 aastat tagasi siin juhtunust. Nõukogude Liidus toimus totaalne ajaloo moonutamine, nüüd on kõigil tarvis õppida tõelist ajalugu.

„Nõukogude Liit võitis küll sõja, kuid okupeeris Balti riigid. Algasid repressioonid, kinnistus pikaajaline totalitaarrežiim... Ja ma ei saa aru, miks osadele Eestis elavatele inimestele see Stalini rezhiimi sõduri kuju nii tähtis on?“

Ja edasi: kõigi rezhiimikuritegude mittetunnistamine tähendab, et vene elanikkond ei mõista stalinismi tähendust kohalikule rahvale, ja järelikult pole valmis dialoogiks ega soovi tõele silma vaadata.

Jah, mis sa siin ikka kostad? Et stalinismi läbi kannatas mitte ainult Eesti kohalik elanikkond, vaid kannatasid eranditult kõik NSV Liidu rahvad? Ja et see rezhiim lõppes Stalini surmaga 55 aastat tagasi ning et seisukoht, nagu kõik venelased „rahvaste isa“ imetlesid (ja veel tänagi  imetlevad), on tobe? Et ajalugu ümber kirjutades ei saa läbi kriipsutada pikki maailmasõja-aastaid, ei saa unustada võidu hinda, ei saa unustada seda, et ilma selle võiduta ei oleks Eesti riiki ja võimalik, et ka eesti rahvast mitte?

Nagu hiljem ütles oma ettekandes akadeemik Mihhail Bronštein, kes, muide, tegi läbi kogu sõja, olles seesama „stalinlik sõdur“: „Olen oma silmaga Ost-plan´i lugenud ja tean seepärast, milline saatus ootas Baltikumi elanikkonda.“

Proua Masso ei mõista, kuidas ei ole võimalik „seda kuju“ okupandi ja stalinisti sümboliks lugeda. Meie peame seda XX sajandi kõige hirmsamas sõjas langenute mälestusmärgiks.

Just need kaks mittemõistmist põrkasidki kokku tol ööl Tõnismäel.

Tee eikuhugi

 Noori inimesi, kes on siin sündinud, ei saa süüdistada asjades, mis toimusid ammu enne nende sündi, tõdes Iivi Masso. Austatud proua politoloog, 1940-ndatel aastatel küüditamiste eest ei pea vastutama isegi need, kel aastaid üle seitsmekümne – nemadki olid tollal lapsed!

Nagu ütles hiljem oma ettekandes Aleksandr Astrov, on Eesti ühiskonna eesti-osa võtnud endale eksklusiivse nõukogudeaegse ohvri rolli, samuti kahmati endale eksklusiivse „külma sõja“ võitja roll.

Noh, vene kogukonnale pandi ette sellega vastuvaidluseta nõustuda. Teiste sõnadega, algusest peale ei olnud juttu dialoogist. Oli ja on monoloog: me jutustame teile, millised verejanulised monstrumid olid teie esivanemad ja mil viisil nad hävitasid meie esivanemaid – pehmeid ja karvaseid. Teie peate aga sellega nõustuma ja seda kahjatsema.

Niisugustes tingimustes ei toimu mingit „sillaehitamist“. Sääraselt ehitatakse vaid teed ... tupikusse.

Ja mis integratsioonist saab üldse juttu olla, kui valitsusstruktuurides töötab juba paarkümmend aastat korralikult „desintegraator“?

Masso arutlused eesti keelt kõnelevate venelaste arvu suurenemisest kui integratsiooni edukuse näitajast ei vasta kahjuks tõele. Integratsioon ei toimu keeletasandil, vaid ajude tasandil. Nõukogude Eestis rääkisid peaaegu kõik eestlased enam-vähem korralikku vene keelt. Ja kas see pani neid „integreeruma“ ja oma ajalugu unustama?

Iivi Massole ei esitatud ühtki küsimust. Mida siin ikka küsida – kõik oli niigi imeselge. Kahekümne aasta jooksul oleme kõik need argumendid juba pähe õppinud. Edasisele arutlusele politoloog ei jäänud – võib-olla ta kiirustas Soome minevale laevale, aga võib-olla leidis ülejäänud ettekanded juba ette infotühjad olevat ...

 Ühine Euroopa on Venemaata mõeldamatu

 Saksa politoloog, Venemaa ja Ida-Euroopa ekspert Alexander Rahr alustas oma ettekannet meenutusega uue Euroopa jaoks mõeldud Pariisi hartast, millele lääneriigid ja Varssavi lepingu riigid kirjutasid alla aasta enne NSVL-i lagunemist, 1990. aasta novembris. Rahri sõnul võis see dokument saada ühise „Euroopa kodu“ vundamendiks. Samas jäi aga Suure Euroopa idee realiseerimata ning tundub täna olevat võimatu.

Kuid meenutagem, et 1991. aasta augustis vabanes Venemaa ise totalitarismist ja vaid pärast seda hävis bipolaarne maailm, kommunistlik ideoloogia, okupatsioonirezhiimid Euroopas, ühesõnaga – „raudne eesriie“. Lääs tegi suure strateegilise vea, rikkudes Gorbatšovile antud lubadust ja lükates Venemaa Euroopa tsivilisatsioonidest välja. Selle eest tuleb eurooplaste tulevastel põlvedel kallist hinda maksta. Loomulikult soodustas ka Venemaa oma käitumisega eneseisolatsiooni ning Venemaa tulevastel põlvkondadel tuleb maksta selle eest, et nende riik liiga kiiresti loobus Lääne demokraatlikust mudelist.

Kuidas oleks võimalik naasta Euroopa Kodu juurde, mis ei ole Rahri arvates Venemaa osaluseta võimalik? Nn vana Euroopa tahab Venemaaga luua strateegilise partnerluse, mille eesmärk on Euroopa Liidu ja Venemaa vahelise vabamajandustsooni loomine. Kuid nn uue Euroopa riigid tunnevad end okupatsiooniohvritena, nad nagu ei teeks Venemaa ja NSVL-i vahel vahet. Mõnikord tundub, nagu oleksid nad astunud külma sõja aegsesse NATO-sse. Selle tagajärjel ei tööta Euroopa turvapoliitika ja kasvab usaldamatus üksteise vastu.

„Nooreurooplased“ ei ole solidaarsed „vana Euroopa“ riikide sooviga üles ehitada partnerlus Venemaaga. Miks oli Poolal vaja panna veto Euroopa Liidu ja Venemaa vahelise koostööleppe pikendamisele? Kaotatud on hulk kallist aega ja Poola kapriis blokeeris nelja Euroopa Liitu Venemaaga siduva tegevusruumi loomise.

 Uued võimalused

 Pariisi harta vaimu taastamiseks on kolm võimalust. Esimene: ulatuslikust terrorismiohust tingitud sunnitud ühinemine kaitseküsimustes (loodame, et midagi ei juhtu!). Teine: ökokatastroof või klimaatilised kataklüsmid, mis ohustavad ühist Euroopat (hoiku Jumal ka selle eest!). Kolmandaks: praeguste suhete evolutsioon, majanduslik koostöö, leppimine ja integratsioon Venemaaga.

21. sajandil hakkab maailmas domineerima loomulikult Aasia – Euroopast võib saada „muuseum“. Kuid koos Venemaaga saaks Euroopast Aasiale kaalukas vastuargument. 

„Uus Euroopa poliitika peab aitama Ida-Euroopa riikidel Venemaaga leppida,“ ütles Alexander Rahr. „Olen veendunud, et Euroopa ei saa olla ei stabiilne ega õitsev, kui me ei leia seal kohta Venemaa jaoks.“

 Olime transiidisillaks Euroopa ja Venemaa vahel

 Kodurahust sõltub meie riigi ellujäämine, sest seisame tõsise majanduskriisi lävel. See oli akadeemik Mihhail Bronšteini ettekande peatees.

„Tol ajal, kui Ansip oli seaduskuulekas kommunist, olin mina dissident,“ ütles Bronštein. „Mina ja mu kolleegid soovisime integratsiooni Euroopasse, olime Euroopa-tüüpi sotsiaalse turumajanduse mudeli pooldajad.“

Akadeemik Bronštein tuletas meelde, et vene intelligents toetas Eestis tegusalt Rahvarinnet, mis soodustas iseseisvuse rahumeelset saavutamist, samuti ka tormilist majanduse arengut.

„Me olime tõepoolest sillaks Venemaa ja Euroopa vahel. Eriti edukalt toimus suhete loomine esimeste vabade valitsuste ajal – Edgar Savisaare ja Tiit Vähi valitsuste ajal. Tol ajal õnnestus meil sõlmida ülikasulikud maksuvaba kaubanduse ja transiidi lepingud. Selle tulemusel muutus transiit kõige dünaamilisemalt arenevaks tegevussfääriks ja oli  kõrgeima kasvutempoga. Saabusid ka välisinvestorid, rajati korralikud, tänapäevased terminalid. „Pronksiöö“ hinnaks on 7–8 miljardi kroonine transiidikahjum aastas. See viib riigi raskesse kriisi.“

Bronštein rääkis, et mai algul tuleb meil konverents „760 aastat Hansa teed“. 760 aastat transiiti läbi Eesti! Meie Tallinn on transiidil üles kasvanud. Ja nüüd me kaotame selle! Meil oli kvalifitseeritud tööjõud, nüüd kaotame ka selle – järjest enam eesti ja vene noori lahkub Eestist. Nii Läände kui ka Itta. Kus on tegude läbimõeldus, kus on sisemise kodurahu strateegia, mis kaasaks kogu riigi elanikkonna ja võimaldaks Eestil saavutada maailmas väärilist kohta? Selle asemel tähistame traagiliste sündmuste „aastapäeva“.

Eesti käitub kui üliriik. Selliseid ambitsioone saab endale lubada vaid rikas ja arenenud riik. Mitte ükski teine Euroopa riik, meist tunduvalt rikkamgi, pole endale lubanud Kosovos saatkonna avamist. Kulutused ametnikele on meil suurimad ja korruptsioon kohutav.

 Majanduslangus ja finantsid

 Majandusteadlane Heido Vitsur täiendas ja arendas edasi Mihhail Bronšteini öeldut. Ta nõustus sellega, et Eesti käitub kui üliriik. Ta märkis, et me ei pööranud tähelepanu sellele, mis maailmas toimub ja kuidas võib see meid mõjutada. Me leidsime, et meil on edukas majandus ja et maailma rahandust vapustavad lained jätavad meid puutumata. Kuid nüüd on need ka meieni jõudnud.

See, mitte ainult kaotused transiidisfääris, ongi Vitsuri arvates meie majanduslanguse peapõhjus. Transiidikahjud ei ole tema arvates peamised. Samas, kui meil õnnestuks transiit taastada, oleks meie koht finantsmaailmas hoopis teine.

 Integratsioon mujal maailmas

 Vene Teaduste Akadeemia Sotsioloogia Instituudi teadur Vladimir Mukomel ja Deutsche Welle ajakirjanik Andreas Brenner rääkisid oma ettekannetes sellest, millist vastukaja leidsid Tõnismäe monumendiga seotud sündmused Venemaal ja Saksamaal. Aga ka sellest, et need sündmused tõid esiplaanile nende riikide jaoks tähtsa teema – integratsiooni. Saksamaal elab 2,5 miljonit türklast, Venemaal aga tohutu arv põgenikke, legaalseid ja illegaalseid emigrante mitte ainult endistest Nõukogude vabariikidest, vaid ka Vietnamist ja Koreast.

 Üldiselt oli foorum konstruktiivne: kõik oli õigesti paika pandud, kitsaskohad märgitud, eesmärgid määratud...

Kurb on küll tunnistada, kuid vaevalt et lähitulevikus dialoogi tuleb. Selleks on nähtavasti vaja, et minevik muutuks „pluskvamperfektseks“, täielikuks enneminevikuks – siis saaks sellel dialoogil olla lepitav olemus.

Elame – näeme. Rasked on vaid esimesed sada aastat.

MAIA SPERANSKAJA, halli passiga Eesti ajakirjanik

Jaga |