Nädala juubilar ANTON MAKARENKO 120

Olles üks nõukogude pedagoogika rajajaist, töötas Makarenko välja teooria ja metoodika laste kollektiivseks kasvatamiseks, tõi pedagoogikasse sisse töökasvatuse. Tema juhitud isemajandavad kolooniad saavutasid märkimisväärset edu alaealiste õiguserikkujate rehabilitatsioonis.

Anton Semjonovitsh Makarenko sündis 13. märtsil 1888 Harkovi kubermangu Belopolje linnas. Õppinud õpetajaks, alustas ta oma pedagoogilist karjääri 17-aastaselt. Töötas mitmetel ametikohtadel, kuni 1920. a tehti talle ülesandeks asutada Poltaava lähedale alaealiste õigusrikkujate töökoloonia, mis 1921. aastast hakkas kandma Maksim Gorki nime.

See oli aeg, kus riik oli kodusõjast laostatud, lokkasid kuritegevus, nälg ja ebasanitaarsus. Tuhanded tänavalapsed, kes olid sõjas jäänud vanemateta, hankisid ülalpidamist varastamise ja kerjamisega. Makarenkol õnnestus kasvatada neist toimetulevad ja ühiskonnale vajalikud inimesed.

Makarenko põhiideeks oli: ei piisa, kui inimest lihtsalt „parandada” ja muuta ta ühiskonnale ohutuks; teda tuleb ümber kasvatada, et temast saaks aktiivne uue ajastu kodanik.

Endistele pättidele uute elukommete õpetamine ei sujunud kergelt. Makarenko pedagoogiline teooria sündis valusate vigade ja esmapilgul võimatutena näivate olukordade najal. Kuid pedagoogide kannatlikkus ja humaansus ning töökoloonias kehtinud range distsipliin tegid oma töö. Gorki-nimelises koloonias ühendas lapsi ja täiskasvanuid eelkõige töökasvatus, õppimine, ühine mure homse päeva pärast, aga eelkõige meelelaad, mida iseloomustasid positiivne suhtumine, vastastikune lugupidamine, vastutustunne ja patriotism.

Makarenko uudsed vaated polnud kõigile meeltmööda. 1928. aastal ta vallandati Gorki-nimelise koloonia juhataja kohalt. Uus võimalus väljatöötatud kasvatussüsteemi rakendamiseks avanes Harkovi eeslinnas asuvas Dzerzhinski-nimelises laste töökommuunis, kus Makarenko töötas aastail kuni 1935. aastani. Esimestel aastatel tegutsesid kommunaarid puidutöötlemistsehhis ja sepikojas. 1930. aastal läks kommuun üle täielikule isemajandamisele. Mais 1931 pandi nurgakivi elektriseadmete tehasele, mis avati jaanuaris 1932. Detsembris 1932 tuli müügile esimene fotoaparaatide ФЭД seeria, mis oli toodetud Dzerzhinski-nimelise kommuuni kasvandike kätega. 1934. a avati kommuuni juures keskkool.

Oma viimastel eluaastatel korraldas Makarenko töökolooniate tegevust Kiievis, kust siirdus Moskvasse, et pühenduda kirjanduslikule tegevusele. Anton Mararenko suri Golitsino raudteejaamas Moskva lähistel 1. aprillil 1939.

Makarenko kirjutas mitu raamatut, millest Nõukogude Liidus sai eriti populaarseks “Pedagoogiline poeem” (1935), mis annab ilukirjanduslikus vormis edasi Gorki-nimelise koloonia loo. Teiseks tuntumaks raamatuks on 1938. a ilmunud „Lipud tornidel”. Makarenko tegeles ka pedagoogika üldküsimustega, nt tema „Raamat lapsevanematele”(1937) käsitleb perekondliku kasvatuse probleeme.

Kuigi need töökolooniad tegutsesid Stalini totalitaristliku rezhiimi tingimustes ning nendes kasvatati tulevasi kommunismiehitajaid, pakub Makarenko pedagoogiline tegevus huvi ka praegustele kasvatusteadlastele. Tallinna Ülikooli psühholoogiadotsent Avo-Rein Tereping kirjutas aasta tagasi Postimehes, et kui Eesti erikoolides kasutataks Makarenko süsteemi nüüdisaegsel kujul, saavutataks häid tulemusi.

Siiski peab möönma, et Makarenko süsteemi edu oli suuresti seotud Makarenko enda isiksusega: pärast tema surma pole kellelgi õnnestunud tema saavutusi korrata.

REGINA LIND

Jaga |