![]() Olümpia varjus läks poliitika taas räpaseksINDREK VEISERIK, 26. veebruar 2014See juhtkiri pidi algselt keskenduma Sotši taliolümpiale. Pidin kirjutama sellest, kuidas Sotšis võis tunda suurt noorte ja eriti ekstreemspordialade esiletõusu. Et seal peeti maha edukad uue põlvkonna olümpiamängud, mille Venemaa kenasti läbi viis.
Kuid nagu korduvalt varemgi (München, Moskva, Los Angeles, Peking), sekkus ka seekord olümpiamängudesse rahvusvaheline poliitika. USA otsustas Pierre de Coubertini poolt rahu ja rahvaste ühtsuse nimel taas ellu kutsutud olümpiamängude taustal hakata jälle ajama räpast poliitikat. Riigivõimu kukutavad sündmused Ukrainas ja Venetsueelas algasid „täiesti juhuslikult" üheaegselt Venemaal peetud taliolümpiamängudega. Mõlemas on Lääs juba pikemat aega, kuid edutult soovinud võimule sättida endale sõbralikumaid poliitikuid. Nii Viktor Janukovõtš Ukrainas kui ka Nicolas Maduro Venetsueelas suutsid üllatavalt pikka aega sellele survele vastu seista. Sotši olümpia aga pakkus ideaalset ajastust nende riigipeadega arveid õiendada. Ukrainas läks võimupööre pärast pikka vindumist ja võimude provotseerimist õnneks (siinkirjutaja mõistab igati hukka Janukovõtši hilinenud ebaproportsionaalse võimukasutamise), Venetsueelas peab aga president Maduro valitsus ägedale survele veel vastu. USA presidendi Ronald Reagani valitsuse liikmeks olnud majandusteadlane Paul Craig Roberts (USA majandusministeeriumi majandusasjade sekretär) kirjutas juba 14. veebruaril oma blogis, et Ukraina sündmustes saabub murdepunkt Sotši taliolümpia ajal, kui Venemaa ja president Putini kogu tähelepanu on suunatud olümpiamängudele. „Oma varasemates artiklites olen selgitanud, et NSV Liidu kokkukukkumine päästis valla neokonservatiivide soovi muuta USA maailma hegemooniks. Praegu on Venemaa, Hiina ja Iraan ainsad, kes pidurdavad USA neokonservatiivide agenda lõplikku teostumist," kirjutas Roberts. Tema sõnul tegid Venemaa ja Ukraina valitsus vea, kui lasid USA rahastatavatel mittetulundusühingutel tulla oma riiki „demokraatiat arendama". Pussy Riot'i juhtumi eesmärgiks oli Robertsi sõnul asetada Venemaa ja Putin halba valgusse. Lääne meedia poolt Sotši taliolümpia ründamise eesmärk oli aga Venemaad naeruvääristada ja demoniseerida. Roberts nimetab USA meediat valitsuse propagandaministeeriumiks. „Clintoni valitsuse viimastel aastatel koondus kogu järelejäänud eripalgeline, hajutatud ja nn vaba meedia viie suurkorporatsiooni kätte. Nende viie konglomeraadi väärtus sõltub otseselt valitsuse poolt jagatavatest riiklikest ringhäälingulitsentsidest. Seetõttu ei julge meedia üheski olulises küsimuses minna valitsusega vastuollu,“ valgustab Roberts. Washington kasutab Robertsi sõnul meediat valmistamaks ameeriklasi ette konfrontatsiooniks Venemaaga. Vaja on meelestada nii venelasi kui ka teisi rahvaid Putini vastu, sest Washingtonile meeldiks näha Venemaad juhtimas Putinist märksa nõrgemat riigijuhti. Paljud kommunistliku valitsuse all elanud rahvad arvavad Robertsi sõnul, et parim paik maailmas on USA. „Sellist idiootset usku näeme praegu Lääne-Ukrainas, samal ajal kui USA destabiliseerib Ukrainat, valmistudes seda riiki üle võtma," kirjutab Roberts. Majandusteadlane ennustab, et sarnast võtet püüab USA katsetada ka Venemaa peal. Venemaa diplomaatia abil suudeti hiljuti ära hoida USA sõjaline rünnak Süüria ja Iraani pihta. Just seetõttu ihkavatki Lääs järgmisena vabaneda Putinist. „Kui Washingtoni saadab Ukrainas edu, kõrvaldatakse järgmisena teelt Venemaa, mis takistab USA-l hegemooniat saavutada; järele jääb vaid Hiina," ennustab Roberts. Kui Venemaa istub, käed rüpes, muutub olukord talle Robertsi hinnangul peagi väljakannatamatuks. „Neokonservatiivist USA välisministeeriumi Euroopa ja Euraasia asjade sekretär Victoria Nuland istub oma kabinetis ja valib rõõmsalt välja Ukraina järgmise valitsuse liikmeid. Kas USA ametlik pool pole tõesti teadlik riskist, et USA sekkumine Ukraina ja Venemaa siseasjadesse võib kaasa tuua tuumasõja? Kas president Obama ja Kongress on teadlikud sellest, et Nuland võib oma tegevusega kutsuda esile Armageddoni?" küsib Roberts. Tema sõnul ei pööra muretud jänkid sellele mingit tähelepanu ja neil pole aimugi, et käputäis neokonservatiividest ideolooge lükkab maailma hävingu äärele. Kesknädal refereerib Robertsi arvamust nii pikalt selleks, et näidata: ka USA valitsuses töötanud inimesed mõistavad, mis praegu maailmas tegelikult toimub, ja julgevad seda välja öelda. INDREK VEISERIK [esiküljel] TEHTUD! Hugo Hiibuse šaržil on uhke Venemaa president Vladimir Putin. Tehtud! Tundkem rõõmu oma naabri üle. Olümpiamängud läksid korda. Venemaa soovis ju kõigest väest maailmale pakkuda midagi head. Parimat. Ja kõik töötas. ETV reporteridki tunnistasid: see olümpia oli erakordselt inimlik. Ja seda olukorras, kust inimlikkusest hakkab kujunema terav defitsiit ning Venemaa kohale on kerkimas tumedad pilved. Loe lisa juhtkirjast lk 2 Viimati muudetud: 26.02.2014
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |