Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Kas mälestuskivi Tormas on vajalik?

Aleksander Kõrgesaar,      17. juuli 2002


Kultuurimälestiste hävitamise kampaania algas Eestimaal 1940. aasta sügisel. Eestis hävitati rohkem kui sada Vabadussõja mälestussammast. Jõgeva maakonnas langes hävitamise ohvriks Kõnnu lahingu, Torma Vabadussõja kangelaste, Põltsamaa kihelkonna Vabadussõja mälestussammas jne.
Kuid nõukogude ajal püstitati paljudesse kohtadesse monumente. Nüüd ihutakse hammast Tõnismäe pronksist sõjamehe monumendi kallal. Rumalus oleks sellist suurepäras kunstiteost lõhkuma hakata.
Üsna palju on Jõgeva maakonnas langenud Nõukogude armee võitlejate ja faðistide poolt mõrvatute monumente. Paljud arvavad, et Eesti iseseisvusse need mälestusmärgid ei sobi. Kuid endised sõjamehed, kes, relv käes, võitlesid ükskõik kummal pool, mainivad, et nende monumentide lõhkumine oleks häbitegu.
Emad, kelle pojad ja mehed sõjas langesid - neile on monument püha mälestus. Selle jalamile asetatakse pärgi, lilli ja langetatakse pisarsilmil leinas pea.
19. septembril 1944. aastal ligi kaks tundi kestnud lahingus lõi polgukomandör Olaf Mullase juhtimisel 921. punalipulise laskurpolgu suurtüki- ja jalavägi sakslased Tormast põgenema. Selle lahingu auks pandi Torma bussijaama lähedale mälestuskivi vastava tahvliga. Nõukogude ajal kogunesid 9. mail, Võidupühal, siia mälestuskivi juurde sõjaveteranid, asetati lilli, pärgi, toimusid sõnavõtud, meenutati lahinguid ja langenud sõjamehi.
Aasta-aastalt jääb sõjaveterane vähemaks. Ammu ei ole mälestuskivil tahvlit ja teerada kivi juurde on rohtunud. Enam ei hoita seda mälestuskivi au sees. Kui see tõesti ei ole enam vajalik, siis oleks õigem "tähtsusetu kivimürakas" ära viia, sest sellises olukorras riivab see silma.
Tänapäevalgi avatakse mälestusmärke - näiteks küüditamisohvritele Jõgeva maakonnas Voorel. Ei oleks üleliigne, kui ka Torma piiritusvabriku lähedale asetataks mälestuskivi, sest faðistid piinasid seal keldris mehi ja naisi. Enamik hukkus nende käe läbi. Nõukogude ajal kaevati piiritusvabriku lähedal lahti suur ühishaud, kuhu olid maetud hukkunud inimesed. Usun, et see koht väärib mälestuskivi. Kuid selle otsustajaks ei ole muidugi mitte mina.

Viimati muudetud: 17.07.2002
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail