Kellelegi ei halastatud

31. märts 2004


Vastuseks T. Vahemetsa kirjutisele "Ära karda tõde - isegi mitte siis, kui see teeb haiget" 25. veebruari Kesknädalas

Olen see nimetu naisterahvas, kes julges kirjutada metsavendade kuritegudest (Kesknädal, 4.02.2004). Oma kõikematvas vihas ei suutnud Te nähtavasti mu lugu täie tähelepanuga lugeda. Ma ei rääkinud mitte oma pereliikmete ega lähedaste mõrvamisest, vaid oma kodukülas ja -vallas toimunust. Ka jõledused teiste inimeste (eriti laste) kallal võivad jääda hinge vaevama. Minu ema ei jootnud oma seitsmele lapsele rinnapiimaga sisse vihkamist - mille eest talle hauapõhja tänu ja austus. Ühestki meist seitsmest ei saanud kaabakat, SS-last, keegi ei kuulunud NKVDsse ega KGBsse, ei lahkunud 1944. a kodumaalt, ei sattunud vangimajja ega vaestemajja. Tõsi, kõik olid lihtinimesed ja mitte just rikkad, sest lapsepõlvekoduks oli väike asundustalu. Vaid mina kui noorim sain veneaegse kõrghariduse ajaloolasena (nagu ka Mart Laar).
Mis puutub sellesse, et Teie ei saa mind prouaks kutsuda, siis see on küll kõige väiksem asi. Mis proua? Olen 70aastane eesti mutt (kuigi hetkel isegi töötan veel). Neil sõjajärgsetel aastatel olin 11-12aastane plika. Mina ei tea, kas lapsi sel ajal seltsimeesteks kutsuti. Kuid oma nime, lapsepõlve, elukohta ega ka ohvrite nimesid ei ole mul õigust avaldada. Seda sellepärast, et neil on omakseid ja hulgaliselt järglasi, kes võib-olla ei taha halvustamist ja mõnitamist üle elada.
Samuti ei hakka ma nimetama mõrtsukate nimesid - neilgi on omakseid, kes pole nende tegudes süüdi. Jällegi saite minu kirjutisest valesti aru, nagu tunneksin ma neid isiklikult. Üks selle bande liikmetest tabati 1946. a ja anti tribunali alla - siis said teatavaks ka nende nimed. Nad ei olnud pärit meie kodukülast, kuid üks nende koletutest veretöödest toimus 1945. a jõululaupäeva ööl minu naabertalus (ligikaudu 150 m meie majast). Selles majas elas noorepoolne perekond kuue lapsega aastates 3-13. Isa sai kuuli, kui läks kloppimise peale ust avama, samas sai ema haavata. Vanim poeg lasti surnuks otse voodisse. Ema ümber palusid ja kisendasid viis väiksemat last, kuid talle ei halastatud. Tallist võeti hobune ja reele laoti koorem toidukraami ning muud väärtuslikumat, mis majas leidus, ka laste riideid. Majja jäi kolm laipa ja viis orbu.
Leidsin Rahvusarhiivist selle tabatud metsavenna kohtutoimiku (KGBlt ülevõetud toimikud) ja pidin samas lugemissaalis kokku kukkuma. Selgus, et samad mehed jõudsid 1946. a märtsikuus ühes kaugemas metsakülas tappa väikese algkooli õpetaja pere: isa, ema, 11aastase ja 9aastase tütre. Vanim tütar, kes oli sel ajal linnas õppimas, jäi ellu. Andku ta mulle andeks, et siinkohal ta suurimat valu osatan. Toimikust ei saa aru, kas lapsed tapeti vanemate nähes või vastupidi. Kuid mõnituseks olid väikesed surnukehad keeratud koolimaja seinalt maharebitud punastesse loosungitesse. Ka nende laste riided leiti metsavendade punkrist. Riietest veel niipalju, et need neli bandiiti olid metsateedel maha lasknud ka "tõelisi vaenlasi" - ühe külavoliniku ja paar vene vormikandjat. Just nemad tegid võõrastes vormiriietes rüüsteid külamajadesse ja lautadesse, sealhulgas ka meie külas 1945. a sügisel.
Rohkem pole jõudu neist jubedustest kirjutada - seda enam inimesele, kellele lemmikkoera mahalaskmine tundub suurema kuritööna kui laste mõrvamine ja emade tapmine.
Ma ei avalda ka arhiivitoimiku andmeid, sest pole enam kindel tänases demokraatias. Mäng käib ühte väravasse ning on täiesti võimalik, et nendegi metsavendade nimed on mõnel vabadusvõitlejate mälestustahvlil. Minu kodukandis olevat just hiljuti selline avatud.
Vanamutt Tallinnast

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)