13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Üks töökorralduslik väljapääsJAAN VAHTRA, 28. jaanuar 2015Mis ei ole keelatud, on lubatud, ning vastupidi. Näiteks õlle-viina joomist põhiseadus ei keela. Jälgides aga meie Riigikogu istungeid, kus aruandja, oma seisukohtade kaitsja, ettepanekute tegija jne esineb pooltühjale (kui sedagi?) saalile, tuleb tihti punastada. Rahvaesindajad oleks nagu majas, kuid peavad omi koosolemisi kas baaris õlle-konjaki-kohviga või kabinettides anekdoote jutustades? Oletada ju võib, kui riik eksisteeribki oletustel? Näiteks ei teata tänini, millel põhineb meedias ilmunud kahe-kolmelauseline ääremärkus eelmisele peaministrile Skandinaavia pankadest saabunud meeleheast („rahanuts“). Mõne omavalitsuse puhul tõusnuks helin ammu taevani, pealinna ümber luusijad olnuks meeleheitel... Just parlamendisaali tühje tooliridu vaadates ei saa mööda oletusest: töökoht ei vasta nõuetele. Kedagi puudustes pole mõtet süüdistada, sest sealmail nii ehk naa millegi eest ju ei vastutata. Aitaks ehk vaikselt tööõhkkonna parandamine? Lauad-toolid on olemas, teenindajad pakuks sealsamas kas kohvi konjakiga, šampanjat, õlut... Ning rahvaesindajad oleksid paralleelselt oma tõsiinimlike vajaduste rahuldamisega aktiivselt töös: istungisaalist lahkumata kuulaksid esinejaid, esitaksid küsimusi, hääletaksid... Nagu kodukord ette näeb. Riigikogu tegevus tõhustuks, paraneksid töötulemused. Kas mäletate? Juba nõukogulikul perioodil osutati Eestis töökohtade meeleolulisusele erilist tähelepanu. Ka sama saal Toompeal oli istungite perioodil rahvast tulvil. Siis kehtisid küll teised kriteeriumid, ent mis põhiline – tööd tehti töö korras, palka saadi tehtu järgi. JAAN VAHTRA, Tallinn-Pääsküla Viimati muudetud: 28.01.2015
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
