Noorte tulevik – kas Eestis või välismaal?

 Öeldakse, et kodu ja pere on seal, kus on armastus. Olgu selleks siis Hispaania, Rootsi või Eesti. Üsna sageli kuuleme, et tänasele tööjõuturule on kümned tuhanded noored Eestist läinud tööd ja õnne otsima. Olgu ametiks lapsehoidja, ehitustööline, juuksur, bussijuht või arst. Soliidsest sissetulekust tuleneb eeskätt just noorte jäämine välismaale ning sobilike asjaolude kokkulangemisel ka pere loomine. Seda enam, et noortel ei ole keelebarjääri.

Kas on halb, et Eestis sirgunu ja siin hariduse saanudläheb ja loob oma pere väljaspool Eestit, jättes sugulased ja sõbrad siia?

Õigem oleks küsida, kellele on see hea või halb. Hoolimata laiuskraadist, kus asub kellegi kodu, on esmatähtis kodusoojus ning armastus naise ja mehe vahel. Kui see on olemas, võib öelda, et välismaal kodu loonud noored inimesed on õnnelikud ning nemad kindlasti ei ole kaotajad.

Mõeldes 90-aastasele Eesti riigile, tähendab see aga ühe perekonna panust eelkõige kuhugi teise riiki, mitte aga Eestisse. Veel enam, suure tõenäosusega jäävad ka selle noore pere lapsed ja lapselapsed välismaale, kus eesti keele oskus ja vajalikkus muutub juba kolmandas põlvkonnas küsitavaks.

Eesti 1,3-miljonise elanikkonna juures on inimene kõige suurem defitsiit. 1990-ndate aastate algusest on Maarjamaal iive olnud negatiivne. Tõsi, viimastel aastatel on sündivus tõusnud. Kui kaotatakse oma riigi tublisid noori teiste riikide heaks, inimdefitsiit süveneb. Selleks et tagada noorte inimeste ja perede jäämine Eestisse, on poliitikutel ja riigil täita oma suur roll.

Arvan, et täiendamine ja õppimine välisriikides tuleb igaühele kasuks, kuid kodutee ei tohiks rohtu kasvada. Mis on peamised tagatised, mis aitaksid kaasa noore pere loomisele Eestis? Rahulik ja stabiilne elu, kindlustunne homse ees. Olgu siis kindlaks tagatiseks vanemapalk või noortele peredele mõeldud eluasemed. Öeldakse, et õnn ei ole rahas, kuid sissetulek on väga tähtis tegur, mis määrab elamise stabiilsuse ja elukvaliteedi. Meis kõigis on ka rohkem või vähem lugupidamist oma riigi suhtes, mis võib saada otsustavatel hetkedel kaalukeeleks.

Me ei saa ega tohi kunstlikke või õiguslikke tõkkeid luues noori „sunnismaistada”. Küll aga peab ühiskond, sealhulgas poliitikud ja ametnikud, tegema kõik soodsate ja sallivate tingimuste loomiseks, et just siin, Eestis, meie oma kodumaal oleks hea ja uhke elada.

Jaga |