Talukodu taastamise aeg

ANNE EENPALU,      09. august 2006


See aeg Eesti taasiseseisvumisel olnud üks valu ja vaev. Omal nahal on tulnud üle elada poliitikute vead ja eksimused.

Iga poliitiline otsus toob endaga kaasa elulised muudatused ja katsumised. Iga võitlusse asumise otsus toob praktilise takistuse. Nii oli see minuga, kui ennastohverdavalt ja lootusrikkalt uskusin taastatava Eesti Vabariigi õigusriiki. Aastatel 1989–1991 taotlesin nii isa- kui emapoolse perekonna, sealhulgas ka enda rehabiliteerimise dokumentide kättesaamist. Sellele järgnes vaevarikas palveteekond ametiasutustes, et juriidiliselt kindlaks teha perekonnalt ära võetud maaomand.

Raadiodiktorile pole maad tarvis

Kolhoosi juhtkonnale olin arusaadavatel põhjustel ebameeldiv sissetungija. Ametnikud tõrjusid isegi pahatahtliku hoiakuga. Kohalikud maakasutajad ässitati otseselt minu vastu töötama.
Küsiti otse, kes ma selline üldse olen. Eesti Raadio teadustajale ei saa nad maad anda. "Ise veel meheta ja väikese pojaga, kõpskingades proua. Jätke kogu see asi katki," olid ametnike kommentaarid.
Mida rohkem haiget mulle tehti ja vastu töötati, seda jonnakamaks ma muutusin. 1991. aastal vormistasin ennast talunikuks ja Raasiku vallavanem Toivo Veenre andis mulle üle taluniku tunnistuse nr 1.
Ostsin Haibast 50 põrsast, Kurtnast 100 tibupoega ja alustasin. Loomade kasvatamiseks oli aga vaja ka mitmekülgset sööta.

Aitajad ja tõrjujad

Tahan kogu südamest tänada tollast Saaremaa Piimakombinaadi direktorit, kes helistas minu palvekirja peale saada mõnigi kott piima-, lõssi- ehk vadakupulbrit. Tema kõne oli siiralt soe ja sõbralik ning ta saatis raadiomajja, kus ma töötasin, 30 kotti sigade toitu. Raha andsin autojuhi kätte. Jõusööda muretsesin Keila Teraviljakombinaadist. Nüüd ei aitaks enam keegi nii kui praeguse vabariigi algul.
Soovin väga tänada televisiooni- ja raadio autojuhti Uno Ilvest, kes aitas mind sageli oma vabast ajast ja tahtest transportida Aruküla talu lauta küll loomatoitu, küll ehitus- ja sisustusmaterjale.
Ühe korraga oli mul vaja olla ema, isa, loomatalitaja, talutaastaja, raadiodiktor ja õigusvastaselt represseeritute Tallinna ühenduse MEMENTO esinaine.
Kolhoosile maksin hingehinda, et saaks küntud, külvatud ja koristatud Hellema talu põllud. Raha umbrohutõrjeks polnud ja seepärast tundsin kibedat valu ja häbi umbrohus põldude pärast. Põlluharimise eest maksin alati varem kui teised, tegema tuldi viimasena, sest minu kohta kehtis ametlik termin – VÕÕRAS.

Vitsad tulid ise kätte

1994. aastal jäin ilma oma teadustaja tööst Eesti Raadios. Nutsin laudas oma toredate loomade juures kibedaid pisaraid. Oli kahju armastatud tööst-ametist ja häbi ema ja poja ees olla töötu, olla põlatud ja hüljatud.
1995. aastal varastati paljaks minu väike linnakodu Tallinnas. See oli karistus selle eest, et kohtu kaudu leidsin asenduspinna talus pesitsevale Romantshikute abielupaarile. Purjus ja endaga rahulolev Konstantin tuli tallu hooplema, et olgu ma rahulik, korterivargaid ei saada kätte, nad on juba kaugel.
Oli mis tahes aastaaeg, sadas lund või vihma, oli hommik või õhtu, oli raha või mitte, ikka sõitsin Lasnamäelt bussiga Ülemiste jaama, sealt rongiga Arukülla ja kiirel sammul lauta loomi talitama.
Palju linnalapsi olen nende aastate jooksul tallu toonud ja õpetanud vilja ja põldu austama. Rohkesti pere- ja kodupäevi on peetud nende aastate jooksul Hellema talu õuel. Ikka eesmärgiga austada oma maad, ajalugu ja väikesearvulise rahva etnokultuuri. Tohutu töö on tehtud. Isiklikud karistused uljuse ja julguse eest saadud.

Kellel on vaja tüli?

On vaid üks küsimus – miks aeti Eesti rahvas omavahel tülli? Selgub, et kolhoosid ja sovhoosid likvideeriti käsu korras. Asemele ei mõeldud toimivat süsteemi. Majandites muretult ja rutiinselt töötanud inimesed jäid tööta. Vähesed talude taastajad alustasid rahata ja tehnikata. Asja eest, teist takka, aeti poliitilise otsusega inimesed omavahel pahuksisse. Kõige rohkem aga kannatas selle kõrval maa.
1941. ja 1949. aasta massiküüditajate teod on sisuliselt hukka mõistmata. NSV Liidu kangelane Arnold Meri teatas ühes oma telesaates antud intervjuus: "Kõikuv element oligi vaja välja saata."
Olen kindel, et maad harivad mees ja naine, poeg ja tütar ei ole kõikuv element. Maa on nii tõsine töö, hool ja vastutus, et seda ei tohi päevakski ilma armastava pilgu ja valveta jätta.

Õnnelik koht – korras maakodu

Varsti seisavad ees uued parlamendivalimised. Riigikogu liikmed peavad kaitsma põllumeeste huve. Siin ei tohi vastu võtta otsuseid, mis lõhuvad või kitsendavad olemasolevate maaharijate huve. On vaid üks ühine huvi . Maa peab olema haritud ja põlluharija töö toetatud ning tunnustatud.
Harjumaa põllud on kannatamas ikalduse läbi. See tähendab, et kiiresti on vaja asuda abistama põllumajandustootjat. Võib arvata – kahjude arvestamine mõlgub iga põllumehe peas kogu Eestis.
Oma mõtteavaldusega soovin ma tänada kõiki, kes on põldu harinud ja harivad seda ka praegu. Pole kosutavamat tunnet kui toidetud ja hästi hooldatud loomad. Ei ole ilusamat pilti kui hoolsalt haritud viljapõld... Pole õnnelikumat kohta kui korras maakodu ja üksmeel selle kodu hoidmisel.
Selleks palju jõudu ja jaksu!


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)