Akadeemik Ergma paradoksid

Ergma avaldas kahtlust, kas erakondade liikmelisuse piiri alandamine seniselt 1000-lt 500-ni on ikka õige samm. «Mina kehitan selles suhtes õlgu, sest minu meelest 500 inimest on vähe," teatas ta Postimehele.

Esimene Ergma paradoks: mida kauem ta Eesti poliitikas on, seda väiksemad on tema teadmised Eesti poliitikast.

Ergma näikse mitte teadvat, et mitte ühelgi Riigikogus esindatud erakonnal polnud asutamisajal tuhat liiget. Isamaa, Keskerakonna, Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatide asutamisajal oli nõutav liikmete arv kõigest 200. Või kui Ergma teadis seda, siis on tema tegelikuks sooviks kindlustada autokraatne kartellivõim.

Siit teine Ergma paradoks: mida kauem ta on parlamentaarse vabariigi riigijuht, seda suurem autokraat temast saab.

Liiati esitas Riigikogule Rahvakogust tulnud ettepaneku seadusemuudatuseks Ergma fraktsioonikaaslane Juku-Kalle Raid, kelle ettepanek sai põhiseaduskomisjoni toetuse. Normaalses parlamendis oleks komisjonilt toetuse saanud fraktsioonikaaslasest teerulliga üle sõitmine paradoksaalne, aga Ergma puhul on see täiesti tüüpiline tegevus.

Teiseks demagoogiliseks avalduseks oli Ergma arvamus, et iga Riigikogu saadik peab saama ühe abilise. 23 aastat said riigikogulased hakkama abiliseta ja nüüd, kui Riigikogu töökoormus on langenud, sest seadusandlik baas on põhiliselt valmis, puudub vajadus abilise järele.

Seega kolmas Ergma paradoks: mida kauem ta on Riigikogu esimees, seda vähem tunneb ta Riigikogu tööd ja saadikute vajadusi.

Tegelikult kujutab kõigile Riigikogu saadikutele abiliste palkamine võimuerakondade kontoritöötajate võtmist riigipalgale. Riigikogu saadiku abilise kohad ei tohi olla sotsiaalsed töökohad, nagu selleks masu ajal olid ühistranspordi reisisaatjate töökohad. Kui reisisaatjaid oli veel vaja, siis saadikutel pole niipalju abilisi tarvis. Nagunii on parlamendist juba ammu saanud valitsuse kummitempel.

Aga võib-olla on sedasorti fopaad läheneva vanadusnõtruse sümptomid? Sel juhul poleks vaja mitte abilisi, vaid põetajaid. Võimuerakondade esindajad näikse kavatsevat ju surmani mäe otsas istuda, ja seega on vaja hakata mõtlema nende põetamisele. Ent Riigikogu pole siiski vanadekodu, vaid teo- ja mõttevõimelistest inimestest esinduskogu.

Kolmandaks Ergma fopaaks oli avaldus, et Eesti järgmine suur eesmärk peaks olema Rail Baltic.

Sellest tuleneb neljas Ergma paradoks; mida kauem olla riigijuht, seda vähem oma rahvast tuntakse.

Ajal, mil enamik eestlasi lendab Euroopasse lennukiga, rongisõitjate arv mitte ei suurene, vaid väheneb. Eesti riigil, rahval ja ühiskonnal on tunduvalt põletavamaid probleeme, kui üks rongisõit.

ALAR SUDAK

Jaga |