Nädala juubilar TÕNU ÕNNEPALU 55

Tallinnas sündinud Tõnu Õnnepalu avas eestlase jaoks ukse Euroopasse ning tutvustas talle igavlevaid brüssellasi ja pariislasi, kelle jaoks on Ida-Euroopa eksootilisuseni uus. Tal oli õigus ka “Flandria päevikus” (2008) väljendatud seisukoha suhtes, et Lääne-Euroopa kirjanike loomemajades on olnud kohalikel raske eristada horvaadi, makedoonia, eesti, läti jmt. kirjanikke. Nad kõik on ühetaolised; neil valdavalt pole korralikku pleierit, kust nad tavaliselt ei kuula U2 (Iiri ansambel – Toim.). Õnnepalu hilisem looming on olnud eestlase alaväärsustunde üks kajastajaid.

 Tõnu Õnnepalu õppis Tartu Ülikoolis aastatel 1980–1985 bioloogiat ja botaanikat ning lõpetas cum laude. Kohe pärast seda läks ta Hiiumaale Lauka kooli loodusõpetust ja keemiat õpetama. Ilmselt oli see rahulik ja tasuv amet, sest tema varasemast loomingust ei leia me viiteid raskustele ega hingelisele surutisele. Ilmselt olid lapsed noore meesõpetaja suhtes heatahtlikud. Just sellest perioodist algabki Õnnepalu looduslüürika, mis on kõige huvitavam nähtus kaheksakümnendate kirjanduses. Ei enne ega pärast seda pole meie autor kirjutanud nii hästi.

Kirjaniku juba üsna küpsesse esikogusse “Jõeäärne maja” (1985) lõikub veel Tartu lumiste üliõpilasagulite ja Raadi kalmistu kabeli vana kella romantikat. Perioodil 1984–1985 olid Märt Luige ja Tõnu Õnnepalu noorimad debütandid, kes Eesti Raamatu noorte autorite sarjas oma luuletusi avaldasid.

Tõnu Õnnepalul, kes on sündinud 13. septembril 1962, kujunes elu- ja loometee pikaks, aga Märt Luige tapeti salapärastel asjaoludel 1991. aasta jõulukuul.

1988. aastal järgnes Tõnu Õnnepalu sulest luulekogu “Ithaka”. Pealkiri tulenes sellest, et autori sooviks oli võrrelda Odysseuse kodusaart Hiiumaaga. Nendel aastatel ei lastud igaühte Hiiumaale – piirivalve kontrollis Heltermaa sadamas lubasid. Kellel külastus siiski õnnestus, sellele oli Hiiu saar helge: kadakased karjamaad, lainetesse sukelduvad merelinnud jne. Kui tüdined vaatamast mere sädelust, siis saada oma pilk kasvõi Kõrgesaare kõrgete mändide tippu. Sellest ka Õnnepalu väga sõna- ja värsitundliku luule tolleaegne suur mõjujõud. Kõik lugejad tahtsid ju olla tõotatud maal.

“Ithakas” oli autoril põhimõtteks: üks rida peab ütlema kõik. Võtame või luuletuse “Lumi, närbumatu, immortell”, mille autor pühendas Max Harnoonile, temast järgmisel aastal debüteerinud luuletajale (kes oli Hasso Krull). Viimane rida oli: “Kuuled? Lumi.”

Nii lühike konkreetsus tegi “Ithaka” autori lugeja silmis moodsaks luuletajaks. Teda loeti Tallinna uutes kirjanduskohvikutes. Kui “Jõeäärset maja” ja “Ithakat” võidi veel lugeda “Pegasuses” ja “Julgetes meestes” (kohvik “Tallinn”), siis “Sel maal” ilmus alles 1990. aastal ja seda võidi lugeda ka samal aastal avatud Harju tänava uues boheemlaste kohvikus “Hõbekass”.

Siinkirjutanu sattus asjast sedavõrd suurde vaimustusse, et võttis luulekogu “Ithaka” näppu ja kõndis 1989. aastal Hiiumaa lühikesel suvel läbi kõik sellega seonduvad paigad, eelkõige Lauka ja Malvaste küla. See oli siis lugeja kohtumine luuletaja kodukülaga. Nii tuligi kirjandus massidesse. Luulekogu “Sel maal” lõppes reekviemitaolise finessiga Resurrexit (“ta tõusis üles”): “Seitse valgusluike lendab läbi õhu” on väga kaunis filosoofiline luuletus.

Sellega oli poeedi esimene loominguperiood läbi saanud. Ta töötas aasta aega „Vikerkaares“, millesse ta pani ka minu, tollal keskkoolipoisi debüüdi. Siis aga kadus euroopalike stipendiumite varal Prantsusmaale.

Nüüd aga ilmub meie ette hoopis teistsugune Õnnepalu – prosaist. Varajase nooruse luulelised õhkamised on seljataga ja tema, Emil Tode varjunime all, kirjutab “Piiririigi” (1993). Seda raamatut tabas lausa tõlkimissoovide torm ja perioodil 1994–2011 ilmus see kokku kahekümnes võõrkeeles, isegi hiina keeles. Ometi ei ole sellest romaanist meie oma lugejal sugugi mitte kerge aru saada. Jutt on “ülevalt Põhjast” tulevast noormehest, kes saab Amsterdamis, Brüsselis ja Pariisis kokku homoprofessor Franziga ja kõneleb ning vahetab kirju gei-luksuskiisukese Angeloga.

“Käiks parem kotiriides või vanades “Baltika” vabriku kaltsudes,” pihib minajutustaja. “Kõige vähem tahan ma sarnaneda nende idaeurooplastega, keda ma siin näen ja kes on endale Saint-Micheli bulvarilt mingid jubedused selga ostnud... Kui nad end... Versace’i või Rabanne'i juures riidesse paneksid, ikkagi tunneksin ma nad ära, sest nad ei oskaks neid riideid kanda, miski reedaks neid.”

Euroopa on kohutav, võileivad on siin kile sees ja neeger vaatab rongiaknast välja ega näe seal ühtegi metslooma. Mustanahaline on veel tüütum kui Ida-Euroopa, sest ta võtab kokakoola eest maksmiseks soki seest rahapaki. Samal ajal kui “Põhjas” tiksus “Sangari” ja “Baltika” aeg, jõudis Lääne-Euroopa end “kilesse konserveerida“ ja Eesti noormees oma päritolu häbeneda. Kõik väline on minajutustajale väga tähtis; Euroopa tähendab ainult kaubamärke, ei midagi muud. Tolleaegne noor haritlane tahtis kõigele sügavuti läheneda ja Emil Tode selline romaan oli talle võõras.

Eesti oma imagot esindab “Piiririigis” vanaema (retrospektiivselt, tagasivaates), kes on täiesti kurioosne kuju. Tema tahab tänavalkäijatest teada, et “Kis seal läks?”. Ta peab söögilauas ruttu kaela pöörama, et näha, kas see oli ikka Klauberki-mutt ja kas ta läks “Sõpruse poe poole” või “juurviljapoe poole”. Kui ta seda liiga ruttu teha ei jõua, peab lapselaps talle ütlema: “Klauberki-tädi.” Seda täiendab vanaema vanaaegse fraasiga “Va Klauberki-mutt läks!”. Nii et lapselaps tuleb välja referentsiaalse kõneaktiga, aga vanaema pöörab selle emotiivseks. Autor tahab vist öelda, et Angelo-kirjade autoril puudus tugev isa, vanaema kasvatas ta üles. Vanaema ainus vaade on vanast hruštšovkast Sõpruse puiestee poole. Mis vahet sel on, kas keegi läks kunagi juurviljapoodi, kui Euroopa tuleb Eestisse, ja pojapoeg tahab suudelda itaalia poisiga Amsterdami kanaliäärse restorani peldikus? Ehk vanaema teebki selle romaani lugemisväärseks.

Autori uusimatest teostest on tähelepanuväärseim kahevaatuseline näidend “Vennas” (2014), mida lavastati Eesti Draamateatris. See on kahe hiidlasest venna lugu, kellest üks jääb Eestisse, aga teine läheb Ameerikasse – algul proletariaadi võitluse kutsel, siis aga dollareid jahtima. Kuuekümne aasta pärast kardab ta Hiiumaal oma talu pärida, sest sovjetid sööksid ta hinge ära (ta on täiesti amerikaniseerunud jõmm).

Tõnu Õnnepalu legendaarne ilmumine eesti kirjandusse seostub tagantjärgi selliste luuletajatega nagu Rein Raud, Ringo Ringvee, Karl-Martin Sinijärv, Triin Soomets, Doris Kareva jt.

AARNE RUBEN

Jaga |