75 aastat riigipöördest

Ja nõnda selgitatigi riigi tähtsaimas ajalehes, et Eesti elu enne 12. märtsi 1934 oli jõudnud peaaegu lootusetult kuristiku äärele. Majandusliku kriisiga rööbiti oli kujunenud sügav riiklik kriis ning hingeline ja vaimne kriis, kus kõik kindlamad pidepunktid olid kõikuma löönud. Kogu rahvas oli teadmatuses ja hirmul homse ees. Esile olid tungimas vastutamatud jõud, kelle võitlustaktika oli rajatud ühest küljest Absalomi lubadustele (Absalom oli Taaveti poeg, kes sai surma isa vastu tõstetud mässu käigus. – Autori märkus), teisest küljest aga survele ja ähvardustele nende suunas, kes seda mängu riigi ja rahva saatusega hukka mõistsid. Paljud kodanikud olid siis ja olid ka hiljem veendunud, et kui asjad nii edasi läinuks, oleks järgnenud sündmused, mis siseelus toonuks kodusõja ja tõstnuks esile ka tõsiseid välisohte Eesti iseseisvusele.

Ka avalik kord ning kodaniku isiklik ja varaline julgeolek olid löönud tugevasti kõikuma.

Lõhestatud ühiskond

Kuid kehtiv riigivõim polnud suuteline julgeoleku hoidmiseks või kaitseks õigel ajal midagi tarvilikku ette võtma. Tema alused olid olnud väga nõrgad. Võimu autoriteet oli äärmiselt alla kistud, milleks aastate jooksul, otsekui pimesi, olid töötanud parteilised leppimatud tülid Riigikogus, mis sealt edasi kandusid rahva keskele, asutustesse ja trükisõnasse, lõhestades kõiki ja kõike. Senine kõikvõimas Riigikogu ja erakonnad olid kaotanud mõjuvõimu riigi juhtimiseks.

Olukorra sellisele analüüsile toetudes selgitas „Uus Eesti“, mida riigi päästmiseks ette võeti ja tehti:

„Rahva lootused pöördusid nüüd nende meeste poole, kelle õlgadel lasus kõige rohkem ka riigirajamise- ja Vabadussõja päevil. Nendeks meesteks olid taas, praegune Vabariigi President, siis Riigivanem Konstantin Päts ja kindral Johan Laidoner. Neil meestel jätkus ettenägelikkust ja ka julgust otsustava sammu astumiseks. Nad olid kõik asjad oma südames sügavalt läbi kaalunud ja omavahel mehenõu pidanud, millest teatavasti võttis osa ka Peaminister, tollel ajal Riigikogu esimees Kaarel Eenpalu.      

Ja otsustav mõte sai teoks, kui 12. märtsil 1934 Riigivanem Konstantin Päts pani maksma kaitseseisukorra  kogu Vabariigis ning kutsus Sõjavägede Ülemjuhatajaks kindral Johan Laidoneri. Riiklikud valimised lükati edasi. Vapside organisatsioonid läksid ülemaaliselt sulgemisele. Need sammud astuti kehtiva põhiseaduse alusel. Kaebused neis asjus jättis Riigikohus rahuldamata. Nende otsustavate sammudega võeti Eesti riigijuhtimine kindlatesse kätesse, et seda raskustest ja ohtudest välja viia.“

„Õnn“ eesti rahva õuel

„Ning rahvas hingas kergemalt uues lootuses, mis teda mitte ei petnud.“ Nagu „Uus Eesti“ kirjutas, näitas kogu edaspidine areng, et „see oli õige ja Eestile kasulik tee“.

Nagu tänamatus elus ikka, olid Konstantin Päts ja  Johan Laidoner selle eest saanud tunda palju unetuid öid, kibedust ja raskeid etteheiteid, kuid aastatega lunastas aeg kõik raskused jäädava tööviljaga Eesti eduks, mis kujunes suuremaks, kui keegi algul teadis arvata.“

Ajalehes anti veel teada, et „suure ülesehitustöö“ käigus viidi läbi riigireform – loodi uus põhiseadus, mille alusel valiti uued kõrgemad riigiorganid, ning kujundati ajakohaseks arvatud riigiaparaat. Võeti vastu vallaseadus, maakonnaseadus ja linnaseadus ning viidi läbi valdade reform.

Selles „Uues Eestis“ peeti vajalikuks selgitada rahvale ka küsimust parteidest. Rahvale tehti selgeks järgmist: „Meie esimeste parteide algmed olid osalt võõra päritoluga ja võõra ideestikuga. Praeguste riigijuhtide püüetes oli näha juba varasemail aastail püüdlusi oma rahva poliitilise organisatsiooni loomiseks, mis vastaks meie oludele ning liiguks üldrahvaliku programmi alusel ja mis oleks tasakaalukalt viljakaks teguriks ka riigivõimu teostamise juures. Rahva arvukais ridades ja ka teistes organisatsioonides leidis head arusaamist ning poolehoidu just selle riigipoliitilise organisatsiooni töö, mis tekkis Isamaaliidu  näol suurte riiklike ühisürituste teostamisel, mida oli kõigile ühiselt hädasti vaja.“

Tähtpäevaloo lõpuosas anti veel teada, et „riigireform ja majanduslik ülesehitus on kaks püsivat alus-sammast“, mis „tõid Eesti kuristikust välja ja mis oma mõjuga ulatuvad kaugele tulevikku“. Uus töö rajati teadlikult oma maa varade paremale ja mitmekülgsemale kasutamisele.

P.S. Lisaks teame meie praegu , et nende suurte saavutuste kokkuvõtte järel ja ainult ca viis kuud hiljem, 23. augustil 1939, “müüs” Hitler, Pätsilt luba küsimata, Eestimaa Stalinile maha.

Aga tollel hetkel ei osanud seda aimata mitte ükski Eesti  valitseva “triumviraadi” liikmetest.

JAAN NIIN,  kollektsionäär ja ajaloohuviline

[illustratsioonitekst] Pilt Isamaaliidu ajalehest „Uus Eesti“ 1939. aastal. 12. märtsi number annab tunnistust Eesti esimese „viisaastaku“ plaani edukast täitmisest ja ületamisest.

Kunstnik Eduard Ole (1898-1995) poolt lehe esiküljele tehtud pilt kinnitab seda.

Jaga |