Oma õnnetusi tuleb selgeltnägijana ette näha

Denis Voropajev,      08. september 2004


Tahan teile, toimetusele ja lehelugejatele, jutustada minu meelest huvitava loo. Oleme abikaasaga sellest siiamaani šokis.
Mis siis juhtus? Olin koos oma naisega õhtul vanematel külas ja hakkasime koju minema. Trepist alla minnes minu naine libises ja vigastas jalga. Valu järgi otsustades kas väänas selle välja või venitas tugevalt kõõluseid. Kellaaeg oli poole kümne ringis õhtul. Kuna elame Lasnamäel, otsustasime sõita kiiresti erapolikliiniku Balneom traumapunkti, mis asub aadressil Punane tänav 18. Keegi ei oska ju ise otsustada, mis täpselt viga on, enne kui saab esmaabi. Teades, et Balneom töötab kella kümneni, kiirustasime ja jõudsime kohale kell 21.45.
Siis algas kannatuste rada. Sisenedes märkasime kolme noort inimest ja olime õnnetud, et on vaja veel ka järjekorras istuda. Edasi selgus, et nad ootavad oma sõpra ja ise abi ei vaja. Meie aga ei jõudnud traumatoloogi kabinetinigi, kui keegi keskmist kasvu mees pöördus meie poole koridoris ja ütles, et meid ei võeta enam jutule. Meile tundus imelik, et isegi keegi ei küsi, mis juhtus ja missugust abi me vajame. Vastasin talle, et aega ju veel on ja me jõudsime järjekorda enne kella kümmet, mille peale näitas mees noorte inimeste peale, öeldes, et neid on kõigepealt teenindada vaja. Selleks ajaks oli aga nende sõber juba röntgenist välja tulnud ja kõik koos asutasid enda lahkuma. Muide, ka see inimene ei saanud abi, sest kuulsime, kuidas neil kästi edasi teise traumapunkti sõita.
Siis lendas kabinetist välja keegi valges kitlis naine, arvatavasti medõde, ja kuulnud pealt meie kõnelust, teatas, et keegi meid enam ei teeninda, sest tööpäev on juba läbi. Minu juttu, et sulgemiseni on veel vähemalt 10–15 minutit ja juhul kui naisel pole midagi tõsist, jõuavad nad koju õigel ajal, mitte keegi ei kuulanud. Mees kostis kurjalt, et varem oleks pidanud tulema. Kuid mina pole ju selgeltnägija, kuidas ma sain seda õnnetust ette näha.
Huvitusin sellest, kas nad mitte pole määratud ja kohustatud aitama inimesi, mitte aga teateid edasi andma. See pole ju infopunkt! Sel hetkel mu naine juba loobus üritamast abi saada. Medõde lukustas meie silme all röntgenikabineti ja traumatoloogi kabinetis ei olnud enam kedagi. Ukse poole suundus aga mõni üleriietes inimene, arvatavasti medpersonal.
Tuletan meelde, et kell oli alles 21. 50, mitte rohkem! Panin naise autosse istuma, pöördusin siiski tagasi ja sain selle eest nii et tolmas. Minu nina ees pani seesama kurjavõitu mees uksi kinni. Proovisin temalt välja selgitada, kes oli sel päeval valvearst, ja tahtsin ühtlasi juhataja telefoninumbrit. Selle peale lendasid minu suunas igasugused väljendid, et tulin siia midagi nõudma ja nurga peal on kõik info kirjas, lisaks: "Tõmba siit minema, kukk!" See oli juba liig, mis liig. Muide, mees oli niimoodi riides, et polnud võimalik aru saada, kas tegemist on arsti või turvamehega. Sildil aga polnud kirjas midagi tähtsat: traumapunkti telefoninumber, kuhu ma enam helistada ei taha, ja paari perearsti numbrid.
Soovin nüüd teada, kuhu peaksin oma pretensioonidega pöörduma. Ma lihtsalt ei saa seda niimoodi jätta!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)