Nädala juubilar ELDAR EFENDIJEV 60

Mäletan hästi, kuidas me veel stagnaajal, kui mina töötasin Eesti Televisioonis, Eldar aga Narva muuseumis, kohtusime mitmeid kordi. Ma võtsin temalt mitu intervjuud ja olin alati probleemi ees, et neid „lõikuda" oli äärmiselt kahju. Põhjuseks olid tema äärmiselt põhjalikud vastused. Salvestatut lõikamata jätta aga ei saanud, kuna vastasel juhul oleks ületatud saate formaat. Kuid ikkagi tulin ma aina uuesti Eldari juurde muuseumisse, sest tahtsin ka ise rohkem teada.

Siis saabus uutmisaeg. Narval oli selles protsessis eriline koht. Tänu enamiku linnaelanike rahvusele nõudis see regioon erilist lähenemist. Ja ma mõistan, millist mehisust läks vaja, et heisata Eesti trikoloor Narva kindluse torni. Eldaril oli see mehisus olemas, kuigi tagajärjed oleksid võinud osutuda ettearvamatuks.

Alustas ta aga oma töömehekarjääri nii, nagu paljudki meie põlvkonnast, -- keevitajana Narva tehases „Baltijets". Eluloos esinev märgend „tööline" oli tol ajal sissepääsupiletiks ülikooli, kuid Eldar omandas selle vabatahtlikult. Hiljem tuli Herzeni-nimelise Leningradi Riikliku Ülikooli ajalooteaduskond, kus ta tegeles oma tõelise kutsumusega.

Nähtavasti just ajaloo uurimine kujundaski Eldari iseloomu, kuid ei muutnud teda „raamatukoiks", ja seda nähtavasti tänu sellele, et ta oskas alati minevikku projitseerida olevikule ja tulevikule. See oskus võimaldaski tal mõista nende protsesside olemust, mis Eestis 1980-ndate lõpus ja 1990-ndatel käivitusid, ning aitas tal leida oma kohta nii talle koduseks saanud Narva kui ka kogu sündiva Eesti Vabariigi ajaloos. Nii et see polnud juhus, et Eldar Efendijev sai 1999. aastal Narva linnapeaks ja 2002. aastal Eesti rahvastikuministriks. Muide, siiani ainsaks Eesti Vabariigi mitte-eestlasest ministriks.

Loomulikult mitte kõike, mis ministril sai plaanitud, ei õnnestunud tal ellu viia. Kuid mäletan hästi seda meeskonda, kes Eldariga kahe aasta jooksul koos töötas. Meeles on vaidlused, mis  käisid valitsuskoalitsioonis minister Efendijevi algatuste üle. Nii polnud see, et  Eldaril tekkisid tõsised südameprobleemid,   minu jaoks üllatus. Sest on ju teada, et süda valutab ainult neil, kellel see üldse on olemas...

Parlamendis töötame Eldariga koos eelmisest koosseisust. Eldar lülitus aktiivselt Eesti ja Aserbaidžaani parlamentide vahelisse koostöösse, hinnates reaalselt omi võimalusi. Olles sünnijärgne bakuulane, liitus ta esimestest päevadest Eesti bakuulaste klubiga. Muide, kord sõitsin koos Eldariga parlamendilähetusse - jälgima Aserbaidžaani parlamendivalimisi. Ja seal, Bakuus, nägin, millise austusega suhtusid temasse nii kõrged valitsustegelased kui ka tema sugulased ja tuttavad. Ja ka Eldar ise oli Bakuus kuidagi teistsugune - oli tunda, et sellel kodumaal oli tema hinges eriline koht. Kes viskaks teda selle eest kiviga? On ju kodumaa mõiste iga inimese jaoks sügavalt isiklik.

Mõistan, kui keeruline oli Eldar Efendijevi jaoks seista Eesti rahvustevaheliste seisukohtade eest. Need suhted on meie riigil siiani veel tsiviliseeritult reguleerimata. Väikeses rahvusriigis on need suhted eriti teravad: siin põrkavad kokku erinevad, tihti leppimatud, huvid. Kuid nähtavasti just tänu oma idamaisele päritolule on Eldaril olemas see tarkus, mis võimaldab tal mõista ka Eesti, olemuselt paljurahvuselise ühiskonna, kõiki vaidlevaid pooli. Mõista eestlaste ajalooliselt argumenteeritud seisukohti, üles leida see nišš poliitikas, kus ei ole kohta radikalismil.

Ja veel üks asi. Kuuludes Ida-Virumaa saadikute gruppi, kaitseb Eldar Efendijev südikalt ka oma regiooni huve. Loomulikult ei õnnestu tal, tänu teatud sisepoliitilistele põhjustele, ka siin ellu viia kõiki oma plaane. Kuid, nagu öeldakse, kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest... Seepärast soovin Eldarile jõudu nende mägede ületamisel!

VLADIMIR VELMAN, sõber ja kolleeg

Jaga |