Mälestussammas Eesti sõdurile

Einar Hirv,      07. august 2002


Pärnus korraks püsti aetud Eesti Leegionäri ausambaga oleme siis järjekordselt nagu püksi teinud lapse seisuses. Meie tulevased partnerid Euroopa Liidus ja NATO-s viibutavad näppu: näe, väikeses Eestis on jälle hakanud faðismipisik paljunema.
Halb on kuulata sel teemal meie lapsajakirjanike esinemisi Kuku raadios ja mujal meedias. Kuid neist võib veel aru saada - mängisid alles leludega, kui meie Toompead, TV-d ja Raadiomaja 1991. aastal kaitsesime. Õigustada ei saa aga ametiisikuid, kes selle eest peaksid vastutama.
Minu isa, Eesti Vabariigi piirivalvur, mobiliseeriti Punaarmeesse. Läks, sest kartis perekonna küüditamist. Tööpataljonis Arhangelski oblastis sai "troika" käest 8 aastat. Sellest saime teada alles 1990. aastal, kui ta rehabiliteeriti. Seni viisin ka mina lilli Tõnismäele Igavese tule juurde. Kas tegin valesti?
Jäneda lossi ees on mälestuskivi nõukoguliku tekstiga viiele Punaarmees langenule. Ka minu isale. Kas peaksin nime maha raiuma ja jätkama võitlust mälestusmärkidega ka kodaniku tasemel?
Teises maailmasõjas võidelnud Eesti sõjamees väärib ausammast - ühte ja kõigile. Eestlane näitas ennast tubli sõjamehena. Meil on Rüütliristi kandjad Alfons Rebane, Harald Riipalu, Harald Nugiseks jt. Kuid meil on ka Nõukogude Liidu kangelased Arnold Meri, Jakob Kunder, Albert Repson jt.
Sõja võitsid liitlasväed ja Nõukogude Liit. Oleme elanud üle 50 aasta sotsialismi "viljastavas" keskkonnas. Teame selle halbu ja nüüd ka häid külgi. Kas meil on tõesti neid, kes oleksid tahtnud fashismi võitu?
Me vajame ausammast Eesti sõjamehele, st Eesti Leegioni allohvitserile Müllerile (Jukule), meie sõbrale sõjaaegses Narvas, kes ütles, et venelased tulevad Eestisse ainult üle meie laipade. Ja nii see juhtuski. Ka Eesti Laskurkorpuse vanemale Osvald Lipingule, kelle rind oli paksult medaleid täis. Tuntud kodu-uurijale Helmut Elstronile - Soome poisile. Tundmatule metsavennale, kes võitles viimse padrunini.
Terve meie põlvkond võiks seda rida jätkata; igaühel on oma kallid kadunud.
Minu eakas tädi, kes kasvas üles Narvas Jaanilinnas, ütles hiljaaegu: "Nad võtsid meilt kõik, ka selle suure kivi, kuhu lapsena armastasin ronida ja maailma vaadata…"
See on meie ajalugu. Oleme ausad enda ja tulevaste põlvede ees sellest rääkides. See on meie armastus ja valu, viha ja raev, häbi ja kurbus… Kõik, nagu elus peabki olema.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)