Keskerakond ja need teised

JAAN KAPLINSKI,      04. juuni 2003


Meie täiesti sõltumatu ja iseennast erapoolikuks pidav ajakirjandus märkas 23. mai Sirbis Jaan Kaplinski artiklit "Keskerakond ja need teised". Kõik korrektne ja tunnustav üldrahvalikuks tarbimiseks muidugi ei kõlvanud. Otsustati tsiteerida vaid autori pikast ning põhjalikust artiklist lõiku, et Res Publica ja Keskerakond olla erakondadena ebamäärased ja perspektiivitud moodustused.
Sellisest eesti ajakirjanduse ühekülgsest suhtumisest lähtuvalt pidas Kesknädal vajalikuks oma lugejatele tutvustada ka lugupeetud kirjaniku teisigi mõtteid.

Terav ideologiseeritus ja raevukad rünnakud oponentide vastu ei tulnud Eesti poliitikasse Savisaarega, vaid kõige enam nendega, keda tookord nimetati rahvusradikaalideks või kelamlasteks. Nende mustvalges maailmapildis kehtis leninlik põhimõte, mida on viimastel aegadel kuulutanud ka president Bush: "Kes ei ole meiega, on meie vastu." ENSV koht oli ajalooliste õnnetuste ja kuritööde rubriigis ja need, kes olid ENSVs mingitki olulist rolli mänginud, olid "massa perditionis" - hukatusele määratud jõuk. "Las nad seal tapavad üksteist!", öelnud üks tuntud ERSP-lane, kuuldes intrite katsest hõivata Toompea loss ja Savisaare appikutsest rahvale. Midagi sellest suhtumisest elab meie avalikus elus edasi.

Nõukogude ideoloogias elustati tegelikult omaaegne arusaam sellest, et on vaid üks tõde ja see, kes seda ei tunnista, on kas vaenlane või hull. See arusaam püsib tõepoolest tänaseski Eestis, kuid paraku mitte üheainsa erakonna suhtumises teistesse, vaid terves poliitilises elus. Me ei oska teha vahet oponendi ja vaenlase vahel. Seda ei oska hästi Keskerakond, Isamaa, Res Publica ega isegi mitte Mõõdukad.

Üks Eesti parlamendipoliitikat kaua jälginud mitte-eestlane ütles mulle kord, et Eestis on kaks tõelist poliitikut - Lennart Meri ja Edgar Savisaar -, kõik ülejäänud on prügikala. Selles mõttes on oma selge tõetera. Savisaar oskab end suurepäraselt väljendada ja on suurepärane organiseerija. Ta on üks väheseid meie poliitikuid, kes orienteerub globaalprobleemides. Samal ajal on tal isiklikke nõrkusi, mis on suuresti rikkunud tema karjääri ja teinud temast rivaalide ja ajakirjanike peksupoisi. Ühel esimesel kohtumisel Savisaarega püüdsin teda veenda selles, et on vale taktika hakata kätega vehkima, kui herilased kallale kipuvad. Kätega vehkima kippus ta siis, kaheksakümnendate lõpul, ja kipub ka nüüd. Savisaar ei oska end kaitsta ja ei oska vastu võtta kaotusi. Vahel tuletab ta mulle meelde punapäist veidi kohmakat poisikest, keda klassikaaslased kiusavad. Ja siis tunnen mina, nagu paljud teisedki, sümpaatiat pigem kiusatava kui kiusajate vastu.

Olen ise istunud kaks ja pool aastat Toompea saalis, alguses koos hilisemate keskerakondlastega, hiljem omaette rühmas. Kuidas end seal tundsin ja miks lõpuks - kuigi viha ja vaenuta - keskfraktsioonist lahku lõin, võib asjasthuvitatu lugeda minu kodulehelt: http://jaan.kaplinski.com/new/riigikogu.html. Toonane kogemus ei kinnita kuidagi Tiit Kärneri väidet, nagu paistnuksid keskerakondlased silma erilise kalduvusega vastaseid alandada või solvata. Mõnede isamaalaste-e-er-s-peelaste kõrval nagu Jaanus Betlem või Vardo Rumessen mõjusid ka käredamad keskfraktsiooni liikmed päris korralike koolipoistena. Nagu Savisaar ja tema kaasvõitlejad mõjuvad korralike koolipoistena nende kõrval, kes rahvast nende eest väljendusi valimata hoiatavad.

Keskerakond ei paista teiste hulgas välja erilise kalduvusega "kõrvale heita oma pühaks kuulutatud eesmärke ja tõdesid". Mida arvata sotsiaaldemokraatidest, kellel on õnnestunud Eestis likvideerida sotsiaaldemokraatia, või isamaalastest, kes tõttasid isamaad privatiseerima? Väita, et need teised mängisid ja mängivad reeglite järgi, Keskerakond ja tema liider aga ignoreerivad reegleid, ei ole õige. Reegleid on meil rikkunud kõik. Reeglite järjekindla ja elegantse rikkujana tõusis nii kodu- kui välismaal soosingusse Lennart Meri. Kohe tulevad ka meelde Laari laskeharjutused. Vabandamisi oma eksimuste pärast leiab meie lühikesest, kuigi kirevast uuemast ajaloost aga õige vähe. Nagu poliitikast üldse.

See, kui jäigalt Res Publica tõrjus mõtte koostööst Keskerakonnaga, minnes kaasa vana koolikiusamise traditsiooniga, oli mulle omajagu pettumus, kuid seda saab ehk üsna lihtsalt seletada. Res Publica on lihtsalt Keskerakonnaga sarnane, ka temal puudub selge poliitiline suunitlus ja temagi on suuresti kõrvalejäetute erakond, kus püüavad oma ambitsioone teostada need, kellel pole seni poliitikas nooruse või saamatuse pärast vedanud.

Nii Res Publicas kui Keskerakonnas on ilmselt andekaid poliitikuid, erakondadena on nad aga minu meelest ebamäärased ja perspektiivitud moodustised. Mõlemate toetus sõltub suuresti rahva - samuti ebamäärasest - rahulolematusest senise poliitikaga, senise Eestiga. Keskerakonnal on praegu üks eelis: tal on tugev, kuigi tugevate nõrkustega liider. Teistel erakondadel niisugust liidrit ei ole, mis on neile tõsine probleem.

Väljavõtteid 23. mai ajalehest Sirp

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)