Raamat maailma turumajanduse karidest

HARDO AASMÄE,      25. jaanuar 2006


Saateks ja tutvustuseks

Head lugemist
Franz Josef Radermacher
„Tasakaal või häving: Ökosotsiaalne turumajandus kui üleilmse jätkusuutliku arengu võti"
Eesti Entsüklopeediakirjastus 2005

Miski ei ole sündinud üleöö ja kõigel meid ümbritseval on oma eellugu. Ainuüksi kliima muutused esitavad meile küsimusi rohkem, kui annavad vastuseid. 5000 aastat pärast jääaega ja 6000 aastat tagasi oli Eestis kliima oluliselt soojem kui praegu. Tõenäoliselt olid meie esivanemad juba selleks ajaks siia elama asunud.
Pärast jääaega soojenes kliima üsna kiiresti ilma inimtegevuse tuntava mõjuta. Praegu peaks kliima loomulik arengutsükkel ilmutama vaevumärgatavat jahenemistendentsi. Paraku on oluliselt suurenenud inimkonna võimalused paisata hüdro- ja atmosfääri täiendavat energiat. Kõik see lähtub inimkonna soovist muuta igapäevane elu mugavamaks, mis on omakorda seotud aineliste hüvede rohkendamisega.
Selle saavutamiseks on maailma ajaloos kavandatud mitmesuguseid plaane, alustades Utoopia saare kujutlusest ja lõpetades kõikvõimalike usuliste ja filosoofiliste võrdsustamisteooriatega.
Käesoleva raamatu probleemistik on oma juurtega 20. sajandi 60-ndates aastates, siis lisandus külma sõja aegsele vastasseisule ka võistlus ainelise heaolu valdkonnas. Nikita Hrushtshov lubas 1962. aastal Nõukogude Liidus 20 aastaga üles ehitada kommunismi ning sellest pidi saama helge tulevikumudel kogu inimkonnale.
Seepeale nentis Norbert Wiener, et kommunistide ja kristlaste erinevus seisnevat vaid selles, et kommunistid lubavad paradiisi maa peale tuua. USA presidendi John Kennedy eestvedamisel algatati arenguabi kava, mis pidi viima inimkonna vabadusele ja õitsengule turumajanduse ja vabakaubanduse oludes. Paraku lõpetas Rooma Klubi kõik need unistused juba kümnendi lõpul arvutustega, mis näitasid, et selleks kõigeks ei jätku lihtsalt loodusvarasid.
Sellest ajast alates on väitlemine inimkonna arenemise võimaluste üle üha hoogu juurde saanud. Eestis olid 1970.–1980. aastatel selle valdkonna pioneerideks Lembit Valt ja Edgar Savisaar. 1990. aastatel jäi see arutelu Eestis soiku, sest ühiskond keskendus turumajanduse rajamisele, et välja rabelda majanduslikust laosest.
Praegu on Eesti jõukatele riikidele kiiresti järele rühkiv ühiskond, kus SKT on ostujõu alusel ligi 15 000 USA dollarit ühe inimese kohta aastas. Järelejõudjal on lihtsam kui eesminejal, sest tee on teada. Paraku on selle arengu kaasnähtuseks selliste probleemide siginemine, mis on iseloomulikud jõukatele ühiskondadele, seetõttu muutuvad üleilmastumise probleemid meile iga päev üha olulisemaks. Seepärast olemegi valinud avaldamiseks selle F. J. Radermacheri teose, kuna see sisaldab üsna ülevaatliku läbilõike maailmas toimuvatest üleilmastumise aruteludest ning maailmasüsteemi muutmise katsetest.
Esmapilgul võib autori taotlustest jääda petlik mulje, nagu muretseks ta eelkõige vähearenenud maade saatuse ja nende abistamise pärast. Tegelikult käsitleb ta inimkonda kui tervikut, kus oht ähvardab eelkõige arenenud riike. Maailm on sotsiaalselt ja majanduslikult sedavõrd kiivas, et ähvardab minna kummuli. Võimalik üleilmne kaos, kus peaaegu puuduvad elekter ja vedelkütus, elatakse Afganistani mägedes ja Kongo dzhunglites palju kergemini üle kui Manhattanil ja Pariisis.
Pahaendeline on antiikaegse Rooma kogemus. Tegemist oli oma aja heaoluühiskonnaga, kus elatustase oli mitu korda kõrgem kui Traianuse valli taga elavatel barbaritel. Aastasadu kahjustasid barbarid oma tegevusega Rooma riiki. Viimase üleolev ja ülbe suhtumine neisse lõppes üsna kurvalt. See õõnestas oluliselt Rooma riigi jätkusuutlikkust. Tuleviku seisukohast jäi barbaritele viimane sõna ja Roomast jäid järele varemed.
Mõnda lugejat võib jahmatada, et autor soovitab pidurdada arenenud maade majanduskasvu üleilmse sotsiaalse tasakaalu nimel. Ometi on ka selline asi ajaloos juba olnud. Hiina riik oli kuni 19. sajandi alguseni maailma kõige kõrgema elatustasemega riik. Majanduslik varing tuli alles seejärel, kui eurooplaste pealesurutud oopiumikaubandus laostas Hiina hõbedal püsinud rahanduse. Majanduskasv ei ole omaette eesmärk, vaid vahend ning sellel on oma hind. Selles mõttes on käesoleva raamatuga koos kasulik sirvida vabariigi presidendi akadeemilise nõukogu väljaannet "Eesti edu hind", mis annab ülevaate Eesti ühiskonna praegustest valukohtadest. Samuti on huvitav kõrvutada autori seisukohti vabaturumajanduse eestkõneleja Johan Norbergi omadega, kelle raamat „Inimeste rikkus – globaalne turumajandus" on samuti eesti keeles avaldatud.
Raamatus „Tasaakaal või häving" pakutud mõtted on teinekord parasjagu poleemilised. Mõnegi koha peal tahaks neid täiendada või neile vastu vaielda, selle tekstiga töötamine pakkus allakirjutanule suurt vaimset naudingut. Selle eest tahaks autorit igati tänada ja soovida lugejale avarat meelt, sest tegemist ei ole maailma alarmeeriva ega apokalüptilise, vaid vaetud käsiteluga.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)