Seitsme venna koolitee

Ühinevas Euroopas on mitmel pool aktuaalseks saanud vähemusrahvuste probleemid, kaasa arvatud keeleprobleemid. Nii on see Saksamaal, Madalmaades ja mujalgi. Üks nüüdisaegne prantsuse filosoof on arvanud, et Euroopa Liidu tõelise tegevuse esmaseks eelduseks on sallivus. Et sajandite jooksul vahetpidamata sõdinud rahvad ja riigid tajuksid, et kõikidel rahvastel on ruumi ja õigust elada Euroopa taeva all. Et see täna on veel kaugel, tõendavad Kosovo ja Jugoslaavia, rassirahutused Prantsusmaal, võõrtööliste elu Saksamaal jne. Selle taustal pakub huvi, kuidas Soome Vabariigis on reguleeritud kahe rahvuse –  soomlaste ja rootslaste (õigem oleks öelda: soomerootslaste) – vahekorrad.

Veidi kujunemislugu, sest see on tänapäeva mõistmiseks väga oluline. Rootsi kalurid ja põllumehed asusid elama Soome lääne- ja lõunarannikule tuhatkond aastat tagasi. Kuus sajandit oli Soome osa Rootsi kuningriigist. Kõik tänased soomerootslaste suguvõsad on siin sündinud ja kasvanud. Nad muutusid üha rikkamaks – pärides ja õigesti mehele minnes või naist võttes. Sest paraku on inimajaloo kogemus veenvalt näidanud, et haruharva saab rikkaks tööd tehes. Rikkus toob kaasa mõju majanduses ja poliitilise võimu. 19. sajandi algusest, juba Vene impeeriumi osana, valitsesid rootslased praktiliselt Soomet, nende keel domineeris riigiasutustes ja seadusandluses. Soome rahvusluse ärkamine, Helsingi ülikooli õppejõud ja üliõpilased, rahvuslaste parteid taotlesid põlisrahvuse keelele samu õigusi. See oli pikk ja erakordselt äge võitlus, mida kroonis 1863. aastal soome keele tunnustamine ametliku keelena. Elu lõi segaperekonnad, kus kõneldi mõlemat keelt. Rootsi keelt kõnelev rahvaosa on kogu aeg vähenemas. Mäletan, et 1970-ndate algul oli see umbes kümnendik. Nüüdseks on see üle viiemiljonilisest Soome elanikkonnast umbes 5%. Kõige rohkem elab neid Uusimaa lääneosas (36,2%), Ostrobotnias (52,8%) ja muidugi Ahvenamaal, mis on praktiliselt rootsikeelne (94%).

Esimene Soome Vabariigi põhiseadus andis 1919. aastal mõlemale keelele samad õigused. Ent, arvestades reaalseid olusid on Ahvenamaal haldus- ja koolikeeleks vaid rootsi keel.

Soome keelepoliitika võiks olla eeskujuks paljudele Euroopa maadele. Tänapäeval on keelekliima Soomes hea. Võitlused on võideldud, ägedad keeletülid ajalugu, valitseb elu enda poolt reguleeritud olukord. Kehtib loomulik kakskeelsus neis linnades, alevites ja külades, kus elavad mõlema rahvuse esindajad.

Soomes on üle 300 rootsikeelse kooli. Ülikoolides on õpikeeleks mõlemad keeled ning Helsingis ja Vaasas on veel ka kõrgem rootsikeelne kommertskool. Samuti on rootsikeelne sotsiaaltöö- ja halduskool Helsingis. Rootsi keeles saab õppida näiteks tehnikaülikoolis ja teatrikoolis.

Väga lai on rootsikeelse pressi, avalikõigusliku raadio ja televisiooni tegevus. Ilmub 15 päevalehte, kaugelt üle 100 ajakirja ja nädalalehe. On rootsikeelsed raadiokanalid. 1988. aastast tehakse koostöös Rootsi televisiooniga eri programmi ning Yleisradiol on oma FST – rootsikeelne programm.

Soomerootslased osalevad aktiivselt Soome poliitilises elus, kaitstes oma kultuuri, sotsiaalseid ja majanduslikke huvisid. Soome parlamendis on soomerootslased esindatud. Neid ühendav Rootsi Rahvapartei kuulub konservatiiv-liberaalse mõttesuuna toetajate hulka. Ahvenamaal on Soome parlamendis alati üks esindaja – neil on oma saarel oma väike parlament. Sõjajärgsetes Soome valitsustes on alati olnud vähemalt üks rootslasest minister, vahel ka kaks. Soomerootslastel on oma lai kultuurivõrk. Tegutseb kuus teatrit, neist kolm Helsingis.

Kirikud töötavad sadu aastaid kahes keeles. Siin sai rootsi keel eluõiguse palju varem kui ta ametlikuks keeleks kuulutati. Mitmed Soome peapiiskopid on olnud rootsi soost.

On veel üks isepärane organisatsioon, omamoodi rahvaparlament – Soome Rootsi Assamblee. Sellel on 75 valitavat liiget, neist viis Ahvenamaalt. Seal diskuteeritakse poliitika üle ja ta on omalaadne survegrupp kaitsmaks rootsi keelt kõneleva elanikkonna huve.

Enne kui rääkida veel ühest mitteametlikust selgelt piiritlemata vähemusest Soomes, pean vajalikuks rõhutada üht asjaolu. Soome riiklik keelepoliitika tugineb põhimõtteliselt täiesti teistsugusele ajaloolisele, kultuurilisele ja usulisele taustale ning pole võrreldav ega mudelina ülekantav Eesti Vabariigi keelepoliitikale.

Veidi ka Lapimaast ja saamidest-laplastest. Tohutul territooriumil polaarjoonest põhja pool elab see rahvakild, karjatab suuri põdrakarju, püüab kala ja käib jahil. Väga südamlikud, külalislahked ja musikaalsed inimesed. Olen nende juures käinud suviti ja talviti, näinud, kui tõsine ja raske töö on põdrapidamine, olen nende juures läbinud põdrarakendijuhtimise kursuse ja saanud ametlikud põdrajuhtimisload.

Ajaloouurijad on kindlaks teinud, et just nemad, laplased olid Soome esmaasukad. Meie, soomeugrilaste tulekuga tuli neil samm-sammult minna järjest põhja poole, jätta maha oma vanad püstkojad ja maad. Kogu seda meiekandi indiaanlastelugu võib näha Inari muuseumis.

Nüüd on selle tohutu rikka maa peamiseks tuluallikaks turism. Tundravoorte jalamitele on kerkinud puhkekeskusi, suusahotelle, lapimaju nagu seeni. Jõulumaale, Rovaniemi külje alla, maanduvad hiigelreisilennukid kaugetest maadest, et tulla tervitama Jõuluvana. Ta saab igal aastal oma postkontorisse maailma lastelt sadu tuhandeid kirju. Ja päkapikud kirjutavad igaühele neist vastuse. Soome riigi eelarvesse laekuvad igal aastal miljardid sellest reisiärist. Ning on loomulik, et maa põlisperemehed tahavad neist tuludest ka osa. Ja nad saavadki. Erakapitali kõrval on riik eriti viimasel aastakümnel palju rahastanud Lapimaad. Ent sellega asi ei piirdu. 1980-ndate lõpul kaitsti Helsingis väitekirja, mis äratas vilka diskussiooni avalikkuses. Väitekiri käsitles hellemast hellemat küsimust – maaomandit. Riik on tunnistanud, et see kuulus kunagi põliselanikele, ja astunud ka mõningaid samme. Ent pole see probleem veel kaugeltki päevakorrast maas.

Laplased-saamid hoiavad ühte. Neid on Norras, Rootsis, Soomes ja Venemaal. Neil on tihedad kontaktid ja oma nõukogu. Inaris on neil oma raadio – Sami Radio, mille kauaaegne juht Jussi Nousuniemi on mu vana tuttav ja sõber, usin väitleja maailma elu ja poliitika üle. Oli nauding jälgida, kui ta 1990. aastal kord Helsingis olles vaidles minu büroos Marju Lauristiniga iseseisvuse üle – asi tikkus vägisi ühise Eesti-Lapi uniooni poole.

Järgneb

ENN ANUPÕLD

Jaga |