Olümpiatule kannatusterohke teekond läbi varakevadise Euroopa

Tiibetlasi on maailmas mõned miljonid, emamaal kolm korda rohkem kui eestlasi Eestis.

Ajaloo iroonia?

See et väikerahvaste roll maailmas tõuseb ja väikeriikide arv kasvab, on ammuteada tõde. Nüüd on selline protsess jõudnud maailma suurima riigini, seejuures ka Maailma Katusele, tema tippu.

See on sümboolne. Aeg, mil Briti impeeriumi peaminister lord Salisbury ütles, et riikide arv maailmas jääb üha väiksemaks, on möödas. Aegumatult.

Ma ei tea, kuidas suhtuvad Londonis, Pariisis ja San Franciscos toimunusse maailma ülejäänud rahvad, kel pole õnne või õnnetust jääda olümpiatule teele. Mis puutub minusse, siis olen kaljukindlalt selle vastu, et sportlased peaksid olümpiamänge boikoteerima. Boikoteerimine oleks inimõiguste piiramise vastase võitluse imitatsioon. Sportlased pole need, kel tuleks helpida poliitikute keedetud suppi. See oleks sõjamäng liivakastis. Lõpetagem siis need olümpiamängud  hoopis ära, kui me nendega hakkama ei saa!

Kummalisel kombel on maailma geopoliitiline situatsioon taas ligikaudu samasugune, kui Hiina maailmaga või maailm Hiinaga kaks sajandivahetust tagasi kohtus. Hiina arvates ümbritses siis teda umbes 200 riiki (tegelikult ka lihtsalt riigistumata hõimu), kes tõid andameid talle, Keskriigile. Nii oli Hiina end nimetama hakanud, kui sai aru, et ta pole ainus selle taevalaotuse all. Ümmarguselt sama suur on maailma riikide arv ka praegu. Kes otsib arvude müstikat, võib siit ehk ka midagi leida.

Küsimus pole aga sugugi üksnes tiibetlastes ja nende sõltumatuses ning iseseisvuses, kuigi suhtumine sellessegi on ääretult tähtis.

 [esiletõste]

1983. aastal elas repressiivsete rezhiimide all 44 protsenti maailma rahvastikust. Kümme aastat hiljem, 1993. aastal, oli neid 31 protsenti. Järelikult vabastas  1989. aasta paiku olnud “suur demokratiseerimine“, millest meiegi osa saime, vaid 13 protsenti maailma elanikkonnast.

Üle kahe viiendiku – 22 protsenti maailma elanikkonnast – elas ja, vaatamata Pekingi sünnipiiramispoliitikale, elab ka täna Hiinas. Kuid sel pole hetkeprobleemiga mingit seost. Piisab rahvaarvude suhtest.

Kas ja kuidas demokratiseeruvad hiinlased – selles on probleem.

Ameeriklasest tsivilisatsiooniteoreetik William McNeill, Eestis miskipärast paraku üsna tundmatu, on kirjutanud, et suured „mullistused“ Hiina postmoderniseerumisel seisavad alles ees. Raske oleks talle vastu vaielda, võimatu oleks tema sõnu ümber lükata.

Sellele teele asumise võti on budistliku, vägivalda eitava väikerahva käes, täpsemalt – tema munkade kätes. Et maailm värisema panna.

Kas taas ajaloo iroonia? Asjaolu, millest üks teine väike rahvus – eestlased – ja nende ajaloolased üldse aru ei saa.

Kas ajalugu on pöördepunktis?

Probleemil on veel üks tahk. Me ei tea, mida mõtlevad lihtsad hiinlased. Tegelikult on vist juba midagi kuulda – see, kuidas suhtuvad toimuvasse San Franciscos elavad hiinlased, laiemalt –  välishiinlased. Kui oleksin hiinlane, rõõmustaks ma võib-olla eelkõige selle üle, et meie pealinnas toimub ülemaailmne spordipidu. Tühja demokraatiast selle sõnavabaduse ja tiibetlastega! Seda enam, et elu Hiinas on viimastel aastakümnetel majanduslikult üksjagu suurte sammudega edasi läinud. XIX sajandi lõpust on teada, et pole patriootlikumalt mõtlevat rahvust kui hiinlased. Nii tekkis ka sealsete tudengite „4. mai liikumine“, mille sündi võivad  hiinlased lähinädalatel tähistama hakata. Võib-olla tähistatakse seda selleks ja selliselt, et valgetele kuraditele ometi kord nende koht kätte näidata?

Mõelgem ajaloolise perspektiiviga – suuname pilgu tagasi ja siis taas tulevikku. Ajaloo taak on raske. Ümmarguselt sajand saab täis „4. mai liikumise“. Kas taas sümboolne tähtpäev? Pole võimatu, et Lääne poliitikud on astumas iseendi seatud ämbrisse.

Niisugustes oludes on dalai-laama ainus, kes, tundes ja mõistes ajalugu, ilmutab poliitilist realismi. Ta ei taha silvermeikarlikult konfronteeruda nendega Hiinas, kes võiksid Pekingis võimule tulla, kui praegune autoritaarne võim mureneks. Seda ükskõik millal – nüüd või kunagi kaugemas tulevikus.

KAIDO JAANSON, Tartu Ülikooli emeriitdotsent

Jaga |