Mida president Ilves julges ja mida ei julgenud rahvale öelda

Olen ekspoliitikuna huviga jälginud riigipea aastapäevapöördumisi kodakondsete poole (Kesknädalas ka näiteks 2009. ja 2013. aasta aastapäevakõnede järel). Olen jälginud ka seda, mida võimueliidil oma rahvale öelda on. Kõnedesse on tavaliselt sisse kirjutatud eelseisvad poliitilised muutused meie igapäevaelus, ka sellised, mis meist enamusele korda lähevad.

Erandiks polnud ka hiljutine aastapäevakõne, olles kui stardipauk propagandamasina eri kaliibris kaasakiitjatele ja veenmaks avalikkust järjekordse „püksirihmapingutuse" paratamatuses.

Milles seisnes härra presidendi seekordne sõnum?

Esiteks, riigi töövõimelise elanikkonna arvu drastiline kahanemine lähima ühe-kahe inimpõlve jooksul on möödapääsmatu („Ka siis, kui Eestis sünniks palju rohkem lapsi - mida ei juhtu -, poleks selle mõju kuni 2040-ndate alguseni väga tunda. Vahepeal väheneb oluliselt nende inimeste hulk, kelle töö ja maksud aitavad ülal pidada aina kasvavat gruppi kaasmaalasi, kes enam ei tööta. Aga igasse Eesti perre ei hakka sündima nelja-viit last" ja „Ainus viis Eesti püsimajäämist ilma massilise sisserändeta kindlustada on töötada kauem").

Teiseks, hakkamasaamiseks tuleb pensioniiga drastiliselt tõsta või isegi kaotada pensionäristaatus üldse („Kas tõsta pensioniiga? Aga võibolla mõne aja pärast üldist pensioniiga ei olegi?").

Kolmandaks, töövõime säilimise eest vaata et surmani tuleb igaühel ise selleks personaalne vastutus võtta („Me esimene ühiskondliku taristu võtmeküsimus on meie enda tervis. Kui kaua me elame, veelgi enam, kui kaua me elame tervena, kui kaua me töötame muutuvais tingimusis", „See, mida oleme harjunud nimetama tervishoiuks, pole tervise hoidmine, vaid ravi. Tervise hoidmine sõltub suures osas meist endist").

Neljandaks, tööga hakkama saamiseks tuleb aga igaühel tegelda „elukestva õppega", loomaks võimekust korduvateks elukutsevahetusteks „vastamaks turunõudlusele" - eale vaatamata ("Kui kaua me töötame muutuvais tingimusis?", „Tulevikus pole enam lihtsalt juriste, arste, turvatöötajaid, geneetikuid; isegi mitte rahvaluule kogujaid ja paljusid oskustöölisi" jne).

Viiendaks, eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine sõltub eelkõige meie endi tervisest ja haridusest - mitte aga riigivõimu poolt tagatavatest sotsiaalsetest garantiidest („Kolm kõige olulisemat tingimust eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks läbi aegade on inimeste tervis, nende haridus ja Eesti julgeolek. Ma kordan: tervis, haridus ja julgeolek. Kõik ülejäänu - majandus, sotsiaalne turvavõrk, kultuur - sõltub nendest alustaladest").

President tõstatab vaid küsimusi

Presidendi tõstatatud probleemistik on kahtlemata tõsine, kuid see tõstatab vaid uusi ja väga fundamentaalseid küsimusi. Näiteks järgmised küsimused.

Esiteks, milleks Eesti riik üleüldse loodud on, kui kõik on vaid kodanike asi, ja kõik see, mis riigist ja rahakapitalist sõltub - majandus, sotsiaalne turvavõrk, kultuur - asjasse ei puutu? Põhiseaduse preambula kohaselt on Eesti riik kui selline rajatud „pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus" - kas ka see osa meie põhiseadusest (mis euroliidustumise järgselt ainsana püsivaks ja muutumatuks deklareeriti) on teel „prügimäele"?

Teiseks, tegemata probleemi sellest, et president on „suure lombi taguste" juurte ja kasvatusega (kus tõesti igaüks peab ise oma tervise eest seisma ja vajaliku ravi kindlustama või maksma peab; riigi pensionikindlustus on kättesaadav vaid tühisele vähemusele ja valdavalt saab vanaduspõlves loota vaid eraõiguslikule pensionikindlustusele või sukasääresäästudele) tekib siiski küsimus: kuivõrd president Eestis ja Eesti riigipeana „euroopaliku solidaarsuse" tulevikuasja ajab ja kuivõrd siin individualistlikku ameerikalikku elulaadi juurutab? Kas härra president oma ulmades asub ikka siin, Euroopas, või hoopis koduses Ameerikas?

Kolmandaks, sidudes riigi lahti vastutusest majanduse kui terviku elujõulisuse eest, tema kodanike tervisekaitse garantiidest, Eesti kodaniku õigusest riigi abile vanaduse, töövõimetuse ja puuduse korral (vt põhiseaduse artikkel 28), läheb ameerikaliku ellusuhtumise kultiveerimine jõudsal sammul edasi - vabastades ärikapitali ettevõtluse näol isegi moraalsest vastutusest ühiskonna kui terviku ees; vastutusest jätkusuutliku majandusbaasi loomise eest ühiskonna „sotsiaalse turvavõrgu" jätkusuutlikuks rahastuseks.

Härra President, kas oludes, kus riigil kehtiva ideoloogia kohaselt enam majandusega asja ei peaks olema, on lõplikult loobutud nõudmast ärisektorilt vastutasu monopoolse staatuse ja monopoolsete õiguste eest turuosalisena? Kas nn kapital ja selle individualiseeritud kandjad ärimeeste näol jäävadki „pühaks lehmaks" või oleks aeg neid uuesti tulumaksuga maksustama hakata?

Ja neljandaks, kas Eesti ühiskondlik mudel üleüldse on jätkusuutlik? Kas eraomandusliku Eesti sõjaeelse mudeli taastamine 20 aastat tagasi Eesti Komitee poolt üles köetud eufooria tingimustes äkki ongi põhjuseks resultaadile „sotsiaalne ja majanduslik kollaps", kuhu jõudnud oleme?

Öeldakse, et proovikiviks selles maises maailmas on aeg, ajaloopõhine hinnang minevikule. Kumb ajalooline ühiskonnamudel Eesti näite põhjal on osutunud jätkusuutlikumaks: kas tänane kodanlik Eesti Vabariik turumajandusliku EL-i liikmesriigina kogu oma eraomandusliku ambitsioonikusega või siis ajalukku läinud ENSV NSVL-i liiduvabariigina kogu oma kirutud ühisomanduslike äripõhimõtetega? Kumb neist kahest mudelist tagas efektsemalt Eesti kui liikmesriigi majandusele tööjõulise elanikkonna ja kodanikkonnale töö, tervisekindlustuse, pensionipõlve, kodukatuse, hariduse kättesaadavuse? Jne.

Mida härra president ei julgenud öelda?

Aga seda, et „surmani töötamisest", „igapäevase metsajooksu viimisest kõigi kodakondsete igapäevarutiini „tervise hoidmise" tagatisena, eidekeste-taadikeste ümberõppest „elukestva õppe loosungi all" - ei tule tagatisi hakkamasaamiseks. Sest ükski neist meetmetest ei loo töökohti. Töökohti loob kapital - teiste sõnadega, eraomand, seejuures suurel määral välismaine kapitalivoog, millele ei paku huvi ei „surmani töötamine", „personali metsajooks" ega ka „seenioride päevaülikoolid tööalaseks ümberõppeks". Neid huvitab turumaht ja madal palgatase. Suureks turuks ei saa Eesti kunagi ja võimalikult madal palgatase (parem juba tehnilist progressi ilmestavad robotid tööle panna!) on iga eraomandis äriühingu põhihuvi omanike nõutud kasumitootlust määrava ja otsustava faktorina.

Kuid madal palk võrdubki eluõhtul madala pensioniga. Ja ring on järjekordselt sulgunud. President isegi ei pöördu ettevõtluse poole veenmaks rahvusliku rikkuse loojaid „euroopalikuks solidaarsuseks" rahvaga. See ongi ameerikaliku elulaadi üks põhiline komponent.

Ehk on aeg uuesti mõelda „õhukese riigi" asendamisele mõjukalt „tüseda riigiga", võimelisega hea seisma tavainimese elementaarvajaduste eest, „vaba turumajanduse" asendamisele „reguleeritud majandusega", riigisektori naasmisele reaalsesse majandusellu turgu mõjutava tegurina, „ettevõtlusvabaduse" sildi all peituvate ettevõtluslike spekulatsioonide lõpetamisele - riigi kujundamisele põhiliseks Eesti tööandjaks.

Tallinnas, 28. veebruaril 2014

TIIT TOOMSALU, ettevõtja ja vasakpoolne ekspoliitik

Toimetuselt:

Tiit Toomsalu oli Riigikogu liige 1999-2003; Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööpartei tegevliider 1995-2004

[esiletõsted]

Milleks Eesti riik üleüldse loodud on, kui kõik on vaid kodanike asi, ja kõik see, mis riigist ja rahakapitalist sõltub - majandus, sotsiaalne turvavõrk, kultuur - asjasse ei puutu?

Kas Eesti ühiskondlik mudel on jätkusuutlik? Kas sõjaeelse mudeli taastamine 20 aastat tagasi Eesti Komitee poolt üles köetud eufooria tingimustes äkki ongi põhjuseks resultaadile "sotsiaalne ja majanduslik kollaps", kuhu jõudnud oleme?

[karikatuur] SIMILIS SIMILI GAUDET (SARNASED MEELDIVAD ÜKSTEISELE]

KARIKATURIST NAERAB: Presidendi vastuvõtust on saanud Eesti riigi suurim meelelahutus. Eliidi pidutsemise vastu ei olekski kellelgi midagi, kui meie väikese rahva hulgas ei elaks 23 000 last äärmises vaesuses, kui pension oleks elamisväärsem kui 350 eurot ja kui 100 000 töötegijat ei oleks riigist majanduspõgenikena lahkunud. Joonistus: HUGO HIIBUS

Jaga |