Tabamata ime. Kiri Peetrile

PEEP PÕDDER,      31. märts 2004


Riigikogu aseesimehe valimine koos sellele eelnenud ja järgnenud solvavate artiklite laviiniga ajendas mind selleks pöördumiseks. Mitte hukka mõistmiseks, vaid arusaamiseks ja kahetsuseks - Peeter, miks Sa niimoodi tegid. Mulle helistas parteikaaslane ja sundüürnik, kes ahastades just nõnda küsis. Kas tõesti meie igipõliste oponentide, omandireformiga tuhanded inimesed koduta jätnud isamaaliitlaste hääled olid võimu, mida Sa mitmes oma intervjuus väljendatult saada ihkasid, hind? Kas võim on siis väärt ideede ja sirgeselgsuse hülgamist? Eriti valus oli vaadata valimistejärgseid õlalepatsutusi mõõdukate, vabandust - sotside, ja isamaalaste poolt, kes tegelikult ei tunnustanud sinu ideid ja mõttemaailma, vaid kiitsid võimaluse eest lüüa lõhet tugeva erakonna südamesse. Selja taga iroonilisele muigele vajunud suud, parteikontorites otsene naer, isegi põlgus.

Kurdad demokraatia puudumise üle. Kui midagi on puudu, tuleb seda luua läbi uute mõtete, oma arusaamade lahtiseletamise ja tõestamise. Isegi siin kehtib reegel - vähemus allub enamuse tahtele, seejuures vähemusena omi mõtteid avaldades ja enamust teineteist austavas diskussioonis veendes. Sinu demokraatia on millegipärast kindel teadmine, et vaid Sinul on õigus, vaid Sinu päralt on absoluutne tõde. Kõik , kes sellega nõus ei ole, on "seotud", on "perekonnas", on üldse ilma iseseisva mõtlemiseta. Nende suust pole Sa kuulnud ühtegi tarka mõtet. Märkamatult jutustad Sa just seda demokraatiat, mille eest meid kõiki pidevalt hoiatad.

Olen püüdnud Sind jätkuvalt mõista ja leida üles seda uut, millest kõrgelennuliselt räägid. Sina tead, missugused on erakonna sihid ja suunad, kui vaid autokraate ees segamas ei oleks. Millegipärast aga meenuvad mulle Eduard Vilde "Tabamata ime" tasakesi helisevad narrikuljused teadmisest, et imet ei ole, ei Sinu mõtetes, ei tegudes. On vaid sapised ja solvavad märkused erakonnakaaslaste pihta, on alandamine, ajuti lausa sõim.
Juba pikemat aega võiks selle kokku võtta väljendiga "vandenõu teooria". Kõik on Sinu kui isiku vastu. Irooniliselt võiks ju öelda - lihtsalt pole Sinu ideid, mida rünnata. Kuhu on jäänud vaimukas ja tark Peeter, visioon ja missioon, vastutustunne. Või pole neid olnudki. Järsku oled Sinagi üks paljudest Sinu enda poolt kirjeldatud üleshaibitud poliitilistest broileritest, keda Edgar on erakonna tippu upitanud ja keda põlgusega kirjeldama kipud.

Tuletan Sulle meelde presidendikampaania aegu, kus needsamad "ajukääbikud", näpud villis, telefonide taga istusid ja toetuskõnesid helistasid. Nüüd nimetad Sa, kindral, ühte neist vaid mõtlemisvõimeta barrikaadivõitlejaks. Sealjuures tead väga hästi, et needsamad nn barrikaadivõitlejad ööpimeduse varjus nii mõnegi Sulle väga ebameeldiva vahejuhtumi lahendasid.

Veel veidi võimust. Olin pärast valimisi ühel koosolekul, kus üks meie ministritest nõudis võimule püüdlemist iga hinna eest - temal ei olevat lihtsalt enam vanuse tõttu aega järgmist ministriaega oodata. Kuid millega me võimule läheme, mida me oma rahvale tahame?
Kuid Sina, nähes enda käest libisemas armastatud lelu uue üritaja kätte, kutsusid kohale kõrvaltänava kraaded, kes lelu sulle küll tagasi võitlesid, kuid seda üha sagedamini nüüd meelde tuletavad ning usu mind, peagi mängukanni hoopis kõrvaltänavasse ära viivad.
Suur oskus on olla võimul, kuid tuhandeid kordi suurem oskus on sellest loobuda. Väärikalt ja edasivaatavalt. Peeter - mina usun Sinusse, usun Sinu loobumisse, et väärikalt edasi minna. Mina usun Sinu tulevastesse võitudesse, säravatesse mõtetesse ja tõusvasse tähte. Leia Sinagi vahepeal kibestumisse vajunud usk. Sa näed, et erakond ei ole Sinu vaenlane, kui julged talle silma vaadata. Vaata ning Sa tunned, et oled perekonnas, perekonnas selle sõna kõige paremas mõttes.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (96)