Vabadusmonumendi kavandamisest president Pätsi ajal

JAAN NIIN,      03. oktoober 2007


"Tulemas on Vabadussõja monumendi kavandite võistlus. Üle maa asutakse selgitustöö tegemisele ja raha kogumisele. Peakomitee määras monumendi projektide soetamiseks 25 000 krooni" – nii alustas Isamaaliidu päevaleht "Uus Eesti" 19. mail 1939 oma esiküljel komitee tähtsa otsuse tutvustamist. (Viis kuud hiljem, 18. oktoobril 1939 algas iseseisva Eesti Vabariigi allaneelamine Stalini–Hitleri salalepingu, nn MRP alusel.)

Vabadussõja üleriigilise monumendi püstitamise peakomitee koosolekul, mis peeti Toompea lossi Valges saalis ja mida juhatas peaminister Kaarel Eenpalu, võeti vastu esialgne eelarve. Ühtlasi otsustati välja kuulutada võistlus Vabadusmonumendi kavandite ja Vabadusväljaku (niisugune ühesõnaline oli tollal selle platsi ametlik nimi) ruumilise kujundamise projektide saamiseks. Selles lehes anti ühtlasi teada, et arutati nii tööde eelarvet kui ka monumendi paigutamise kohta ja et oli asutud Vabadusväljaku ruumilise kujunduse plastilise projekti valmistamisele. Ühtlasi teatati, et seni ei olnud veel lõplikult otsustatud, kuhu monument peaks tulema – kas Vabadusväljaku keskpaika või kuhugi ääre peale. Samuti polnud veel selgunud monumendi enese kuju.

Et selles küsimuses seisukohta saaks võtta, läks tarvis eelprojekte. Vabadusväljakul tehtavateks maamõõdutöödeks oli juba eelarves esialgu ette nähtud kokku 25 000 krooni, sealhulgas Vabadusväljaku ruumilise kujundamise projektide jaoks 3000 krooni. Selle all mõeldi kõigi nende hoonete projektide kava, mis Vabadusväljakut ükskord ümbritsema peavad. Ja alles niisuguste eeltööde järel tuli välja kuulutada nn ideede või eelprojektide võistlus Vabadusväljaku piires. Kui ideedest üks välja valitakse, jõutakse lõpliku projekti valmistamiseni.

Ajaleht "Uus Eesti" jagas 4. juulil 1939 lisateavet, et Vabadusmonumendi kapitali võistluskorjandus algab 1. juulil 1939. Arvati, et 31. maiks 1943 peab koos olema miljon krooni, mis otsustati koguda üleriigilise korjandusega annetuste teel.

P.S.
(1) Mõni sõna tollase raha asjus.
Kindlasti tunduvad paljudele siintoodud kroonisummad väga väikesed. Kuid tuleb meenutada, et president Pätsi aegse krooni eest sai osta näiteks üks kilo head sealiha ning palgatud heinalisele maksti pika ja kurnava päevatöö eest 2 krooni.

(2) Mõtteid "Ansipi–Aaviksoo Ausamba" (AAA) asjus.
Praegustes ajalehtedes avaldatud "Võidusamba võiduprojekti" pildi tausta lähemalt silmitsedes näib, et senine Vabadusväljaku äärne muruhaljastusega Harjumäe nõlv on kaetud mingisuguse ehituspaneelide rägastikuga. Ja kuigi väga kõrge samba läheduses peaksid taamal paistma Pikk Hermann ja Kiek in de Kök, aga ka Nevski katedraal, siis neid pole pildil näha. Ja nii tekibki küsimus: kas meie riigi "peainseneril" on äkki plaanis need eesti rahva "põliste orjastajate" poolt rajatud ehitised teisaldada kõrvalisemasse kohta, et meie kauaoodatud Võidusamba sära võimsamalt mõjule pääseks?! Kuna allapoole suunatud varrega vasarat (see oli seal varem seisnud Viktor Kingissepa üks regaalidest) meenutav sammas võib jääda kõrguse tõttu oma "tuuma" osas lihtinimesele ilma binokli abita peaaegu nähtamatuks, siis oleks otstarbekam paigutada Vabadusristi meenutav osa vähemalt allapoole monumendi keskkohta või ehitada samba najale redel, mille abil saab kultuurilembeline indiviid ronida Vabadusristi detailset kujundust ja selle värvide gammat (seda täpsustati hiljuti Laidoneri muuseumis) lähemalt imetlema.

(3) Monument võib hiljem rahva hulgas ka elevust tekitada, nagu juhtus Eesti suurvenestaja puhul.
Pärast keiser Aleksander III surma püstitati talle Peterburis ratsamonument. Punavõim seda ei hävitanud, lisades "rahva soovidele vastu tulles" selle igale küljele sõna pugalo (eesti keeles peletis). Kuid väljanägemist arvestades levis monumendi kohta rahvasuus ütlus: "Na ploshtshadke komod, na komode begemot i na begemote sidit despot" (tõlkes: "Platsil on kummut, kummutil jõehobu ja jõehobul istub despoot.")

Viimati muudetud: 03.10.2007

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)