Iseseisvust nii- ja naapidi

Isamaalaste juhtpoliitik Mart Laar pasundas siis pidevalt, et Eestil on kodutöö hästi tehtud ja et varsti oleme EL-is ja NATO-s. Nüüd ongi eesmärk saavutatud.

Toon mõne võrdluse kahest liidust.

Mati Talviku telesaates „Oli kord ENSV“ rääkisid mõned tolleaegsed „punajuhid“ oma Moskva-seiklustest. Midagi meelehead pidi ikka kaasas olema. Eriti hästi käibisid „Norma“ vabriku kuivtoidu-plekkkarbid ja kleepviin „Vana Tallinn“. Teame sedagi, et nende toel kohendati mõningad korraldused Eesti olude kohaseks või tohtis need üldse täitmata jätta, ilma et oleks karistuse alla langenud ja isegi Siberi-tee paistnud oleks.

Nüüd oleme EL-is ning saame sealt rahalist toetust, aga ka suuri trahve. Kui tavaliselt võetakse uustulnukad vastu lilledega, siis seekord, piltlikult öeldes, vitsakimbuga (suhkrutrahv!).

Esivanematelt oleme pärinud tarkuse omada tagavarasid; need on aidanud meil püsima jääda. Kuid Euroliidu direktiivid sunnivad eestlasi elama peost suhu. Mäletan, et mu vanavanematel oli aidas alati mitu viljasalve – ühtesid kasutati ikalduse puhuks tagavara hoidmisel. Pidevalt on Brüsseli poolt ähvardusi: kui seda või teist direktiivi ei täida, siis trahvitakse!

Rahandusala asjatundjad võiksid ükskord välja arvutada, kumb summa on suurem – kas EL-ist tulevad abirahad või Eesti poolt makstavad trahvid.

Kui ühelt pikemat aega EL-is olnud riigi ametnikult sai küsitud „Kuidas teie neid direktiive täidate?“, tuli vastuseks: „Täidame ja ei täida ka – kui need meie riiki kahjustavad!“

Kuhu on jäänud meie hästitehtud kodutöö tulemused? Nendeni aitasid jõuda „punaparunite“ ja „-direktorite“ juhitud tehaste-vabrikute ja sovhooside-kolhooside töötajate saavutused. Eesti põllumajanduse lammutamisest on palju juttu olnud, kuid tehaste ja nende sisseseade lammutamisest saaks juba omaette loo.

ANTS KULL, Tallinn

Jaga |