Riik ja rahvas vajavad munitsipaalpolitseid

TIIT KIVIKAS,      05. aprill 2006


Vaatamata 1. märtsil 15aastaseks saanud Eesti Politseis läbi viidud ulatuslikele ja lõpmatutele ümberkorraldustele, on Eesti sisejulgeolek endiselt nõrguke.
Küll on tehtud arengukavu, likvideeritud ja loodud struktuuriüksusi, karmistatud seadusi ja filosofeeritud politseitöö põhialuste üle, vormiriietust muudetud ja peadirektoreid vahetatud, hirmkalleid hooneid soetatud ja e-politseid juurutatud, ent ikkagi on Eestis piirkondi, kus riik ei suuda elanikele turvalisust tagada.

Surmatrassid ja narkolaborid
Meie maanteed on tõelised surmatrassid: autojuhid lubavad endale arutut kihutamist, ohtlikke möödasõite, purjuspäisust. Kõige selle tagajärjel on liiklusõnnetuste arv paisunud traagiliselt suureks ja olukord muutub aasta- aastalt hullemaks. Politseiametnike kadumine maanteedelt ja, mis salata, liiklusjärelevalve süsteemne lammutamine, on loonud anarhia, mille taltsutamine euroopalikuks sõidumaneeriks nõuab edaspidi rohket vaeva ja kutsub esile praegu metslasevabadust nautivate liiklushuligaanide tigedat vastupanu.
Mõned pressiväljaanded rõõmustavad rahvast teadetega politsei efektiivsest tööst paljude narkolaborite avastamisel, kuid neid „värkstube" on nii palju, et jätkub kinnipanemiseks ja meelemürgi edasitootmiseks.
Ma ei kavatsegi kõiki avalikku korda murendavaid ebaõnnestumisi politsei kaela veeretada. Politseiametnikud on teinud oma tööd just nii hästi, kuidas seda on võimaldanud ühiskond ise. Kui rahvas on rahul lauspurjutamisega, siis on politseil väga raske alkoholismiga seonduvas kuritegevuses mingeid muutusi saavutada. Kui narkojoobes noortega enam keegi tegelda ei taha või ei suuda ning politsei kontsentreerib oma jõu põhiliselt müügi- või tootmiskettide avastamisele, on narkomaania levik edaspidigi tagatud.

Ajalehed mahitavad prostitutsiooni
Läbi suurte raskuste ja pikaajaliste ettevalmistuste on politsei suutnud Tallinnas enamiku lõbumajadest sulgeda. Kuid prostitutsioon pole kuhugi kadunud, vaid on lihtsalt ümberkorraldunud. Nii leiategi mitmetest pressiväljaannetest, internetist rääkimata, varjamatuid kuulutusi, kuidas „rinnakas eesti tüdruk" või „temperamentne vene naine" kutsub mehi „kohvile" või „vallatlema". Paneb hämmastama, et mitmete ajalehtede toimetajad, pakkudes oma väljaande veergudel lõbuteenuseid, võtavad samas süüdimatult arutelu alla eetikaküsimusi, noomivad erakondi ja kritiseerivad avaliku elu tegelasi. Kus on küll politseid saamatuses süüdistama kippuvate naisõiguslaste silmad? Võtke leht lahti, ja teil peaks olema selge, kes prostitutsiooni mahitab. Kui poleks reklaami, võiksid sellised „seksteenused" ehk isegi tarbimata jääda.
Avaliku arvamuse uuringutest samas aga selgub, et Eesti ühiskond aktsepteerib prostitutsiooni kui üht inimtegevuse valdkonda ega näe selles midagi keelatut või kuritegelikku. Kui avalikkus nii arvab, siis pole mõtet politseid süüdistada prostitutsiooni vohamise pärast. Hoopiski keegi teine on jätnud midagi olulist tegemata.

Kümne aastaga kaks korda vähem politseinikke
Kui nõustume sellega, et Eestis leidub halle tsoone, kus „riik ei kehti", kui meie käitumiskultuur jätab soovida, kui rahva vaikiv enamus ei märka ohtlikke probleeme, siis on raske saada avalikkuse toetust ja kaasabi turvalise ja rahuliku elukeskkonna tagamiseks.
Aastaid tagasi likvideeriti Sisekaitse Operatiivrügement, kuna see ei olevat haakunud väidetavalt Euroopa mingisuguste korrakaitsetavadega.
Mullu likvideeriti Päästekompanii, ca 300–350 väljaõppinud päästja töökäed koos päästetehnikaga saadeti, piltlikult öeldes, õnnetuskohalt minema. Päästekomandod ei sobivat kokku kaitsejõudude arengukavaga!
Likvideeriti trassipolitsei, kuna Eesti Politsei peab olema ühtne. Suleti politseijaoskondi, sest ei jätkuvat spetsialiste ning vaja oli töökoormust ühtlustada. Ikka nii edasi: lõpetada, vähendada, optimiseerida. Ja kõik need muud ilusad sõnad, põhimõttel: mida vähem riiki, seda parem.
Kohaloleku-politsei asemele loodi reageeriv politsei. Piltlikult öeldes, perearstid asendati kiirabiga. Kümne aastaga on politsei koosseis kaks korda väiksemaks tehtud.

Politsei töötab viimase peal
Põhja politseiprefektuuris on praegu puudu peaaegu pooled konstaablitest. Töölt lahkuvad ka teiste politseiteenistuste ametnikud. Probleeme on päästeametnike värbamise ja töölhoidmisega. Piirivalve vaevleb kaadrinappuses – ka seal on toimunud üks reorganiseerimine teise otsa.
Politsei väidab, et neil ei ole enam reserve – kõik töötavad n.ö viimase peal.
Päästeametil on raskusi suurõnnetuste likvideerimisega. Iga vähegi suurema või kestvama päästeoperatsiooni puhul peab päästetööde juht otsima kiiresti lisajõude. Päästetööde tulemuslikkus aga seisneb eelkõige just operatiivsuses ja päästjate väljaõppes. Igal kaotatud minutil võib olla elu hind. Reaalset inimjõudu on püütud asendada formaalsega – igasuguste koostöölepingute ja ühisplaanidega ning muude ilusate paberitega. Ainult et ükski paber ei peata pätti, päästa inimesi ega loomi, ei loo turvalist ühiskonda. Olukorra reaalse analüüsimise asemel otsitakse süüdlast.

Kuidas edasi?
Sisejulgeolekust toimub juba aastaid ressursside väljavool. Teiselt poolt, pole märgata mõjusaid protsesse, mis annaksid alust loota, et lähiajal kuritegevus märgatavalt langeks, et looduslikud või tehnilised katastroofid jääksid olemata või meie piiride kaitstuse astet võiks oluliselt vähendada.
Ainsaks vahendiks tekkinud ummiksüsteemist väljapääsemisel tundub olevat raha – mõned miljardid kroonid juurde, ja probleemid saavad lahendatud... Muidugi, raha on alati vaja ja raha on ikka vähe. Seda läheb vaja haridusele, kultuurile, meditsiinile, kaitse- ja sotsiaalvaldkonda, ühesõnaga sinna, kus tegevuskulud kaetakse riigi eelarvest. Mitte üheski loetletud valdkonnas pole raha liiast.

Kuid kas ainult raha avitab?
Sisejulgeolekut me ehitame, piltlikult väljendades, oma kodanikkonna peale, mitte rahvaga koos. Politsei on juba rangelt tsentraliseeritud, nüüd tsentraliseeritakse päästeteenistusi – loodi neli „oblastit" oma keskustega. Majanduslikult kindlasti õige, kuid sotsiaalselt vale. Riigivõim peab olema rahva teenistuses, mitte aga kõrguma rahva kohal.
Kas riigivõim on mõelnud, kuidas rahvast omaenda julgeoleku tagamisse kaasata?
Vabatahtlik tuletõrje on sisuliselt varjusurmas, hingitsedes siin-seal ainult tänu üksikutele aktivistidele. Üsna väikesearvuline abipolitsei toetub peaaegu täielikult Kaitseliidu liikmetele. Punane Rist elab ka nii kuidas oskab.
Kui kohati arvatakse, et ühiskondlike formatsioonide aeg sai ümber koos sotsialismiga, siis ta eksib. USA-s on levinud arusaam, et turvalisust peab „tootma" kõigepealt kohalik omavalitsus. Saksamaal on väga aktiivsed mitmed vabatahtlikud päästeorganisatsioonid ning riik toetab kohalikku omavalitsust raha, väljaõppe ja varustusega. Inglismaal töötavad ühiskondlikel alustel noorsoo õigusrikkumisi ennetavad organisatsioonid. Taani Kodukaart (meie Kaitseliidu analoog), mis tegutseb riigi korralduslikul toel, läbimõeldud motivatsioonisüsteemil ning elanikkonna initsiatiivil, toimetab väga efektiivselt.

Munitsipaalpolitsei aitaks hädast välja
Esimese muutuse korrakaitsesüsteemi rahvale lähemale viimiseks püüdsid entusiastid Eestis korraldada munitsipaalpolitsei loomise kaudu. Paraku on, nagu ikka Eestimaal, head mõtet püütud ära lörtsida. Munitsipaalpolitseist on üritatud teha mingit keskkonnakaitse "rohelist malevat", kes on eluliste turvalisusprobleemide lahendamisest kõrvale jäetud.
Võib aru saada opositsiooniliste poliitikute soovist kohalike korrakaitseformeeringute loomist torpedeerida – on ju munitsipaalpolitsei olnud üks Keskerakonna projekte. Samas jääb mõistmatuks praeguse Siseministeeriumi leigus või isegi vastumeelsus munitsipaalpolitseid arendamisel. Siseminister väidab, et sisejulgeolek on kriisiolukorras, ning samas lükkab kõrvale Tallinna 43 munitsipaalpolitseiniku abi. See, kes on hädas, peab otsima liitlasi, leidma sõpru ja toetajaid. Paraku pole Siseministeeriumis isegi ühtki ametnikku, kes munitsipaalpolitsei arendamisega tegeleks.
Miilitsast politsei tegemine käis maakondlikul tasandil ehk "territoriaalsel printsiibil". Hiljem otsustati kohapealset politseid nii "tsentraliseerida", et teda enam sisuliselt alles ei jäänudki.
Nüüd võiks uut kohalikku korrakaitset ja inimeste turvalisust üles ehitada taas läbi territoriaalstruktuuride, munitsipaalpolitsei varal, ilma riigipolitseid muutmata.
Korrakaitsesse on vaja tuua uusi ressursse, uut mõtlemist, eelkõige just vastutustunnet piirkonna elanike ees ja, mis kõige tähtsam, korrakaitsesse tuleb tuua külade ja linnade elanikud ise.

Selleks läheb vaja organiseerijat ja organisatsiooni. Miks ei võiks see olla munitsipaalpolitsei ja kohalik omavalitsus või omavalitsusliit? Äkki on nüüd aeg küps ka alternatiivsete korrakaitsekontseptsioonide jaoks? Või on meie sisejulgeolek midagi ühtset ja jagamatut, mida ainult mitte kuidagi ei suudeta vajalikul moel toimima panna?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)