Hakkame rikasteks!?

Ants Metsla,      29. november 2006


Reformierakond ja ühendpartei on üllitanud oma valimisloosungid.
Isamaa ja Res Publica Liidu „Õnn ei peitu rahas!" mõjub rahvale kui piitsahoop näkku, olles ühtlasi ühe valimisvõitu ihkava seltskonna rumal ja häbitu enesepaljastus. Kui seni hoiti rahvast-kartulikoortesööjat vaos manitsustega "Vara veel rikkust ümber jagada!", siis nüüd, kui mammonat näikse mõnel juba olevat, tehakse lubaduste-tantsupõrandal täispööre ja öeldakse: "Saate rahatagi hakkama!"
Mis näitab, et tolle seltskonna poolt puruvaeseks tehtud rahvas jäägugi selliseks – saagu terveks, jätkusuutlikuks, harituks, õnnelikuks jne ilma rahatagi. Aitäh-aitäh! – härra Laar & mõttekaaslased.
Raha ei tee tõesti inimest õnnelikuks, kas aga seda käibetõde oma meistritükina välja käies ka valimisedu saavutatakse, näitab aeg. Õigemini küll: kanapimedate valijate arv.
Liitpartei küünilisele valimissõnumile on rõõmsaks, võiks isegi öelda, ilmutuslikuks vastandiks Reformierakonna „agitpropgrupi" teadaandmine Andrus Ansipi soleerimisel: meie teame, kuidas rikkaks saada!
Sel lipukirjal on sügav filosoofilis-mütoloogiline alltekst. Ajaloofilosoof Paul Veyne (s. 1930) on peakirjastanud oma lugemisväärse raamatu nii – „Kas kreeklased uskusid oma müüte?". Ja vastanud nõnda: enamasti uskusid, kui nad seda tahtsid ja kui see oli neile kasulik. Lugeja võib avastada mõningase üllatusega, et Olümpose jumalate müüdid ei erine millegipoolest neist maapealsetest müütidest, millest meie elu üksnes koosnebki.
Juhtmõte „Usun ja teen seda, mida tahan" on saatnud inimest (inimkonda) sünnist (võõrandumisprotsessi algusest) saati. Sellest johtuvalt tekkis ebavõrdsus, sündisid riigid ja riigikorrad. Suureestlased Jannsen ja Jakobson tekitasid eesti rahva, mille meie nüüd teist või kolmandat korda oleme riigiks vorminud. Ja nagu inimlapsele kombeks, oleme oma riigi projekteerinud müütilisena, kus arvutud elulis-olulised müüdid päädivad meie põhiseadusliku ja Euroopa Liidu müüdiga ning kus elutegelikkus on kisendavas vastuolus kodanlike kõlkssõnadega „vabadus", „võrdsus", „demokraatia".
Kui aga rahvas armastab ilusaid müüte, miks siis ei võiks Reformierakond kavandada veel üht ilusat müüti? Tõepoolest, miks ei võiks krapsakas heauskne eestimaalane soostuda Ansipiga: "Hakkame rikasteks!"?



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)