Kellelt võtta, kellele anda

Enn Takk,      12. detsember 2001


Eelmise riigikorra üheks veaks peeti raiskamist, sh midagi poolmuidu või isegi tasuta saamist. Uues riigis lubati hakata niiviisi elama, et kõige eest tuleb õiglaselt maksta. Tegelikult mindi aga niikaugele, et maksma peab ka eimillegi eest.
Üks näide. Eelmisel ajal õnnestus ühel koolmeistril muretseda endale auto. Ehitatud sai garaazh, sisse viidud elekter.
Sellest ajast on elus palju muutunud, ise ka vanemaks saanud. Ei kasuta autot enam niipalju kui varem. Aasta läbisõit tuleb umbes 1000 kilomeetrit. Talvel ei sõida üldse.
Garaazhis on tegemist üsna vähe. Elektri tarbimine on umbes 1 KW aastas. Nüüd aga lubatakse elektritarbimise hinnale lisada veel 20 krooni kuus püsitasu. Mina oleks 20 krooniga ainult tarbitud elektri eest makstes 10 aastat läbi saanud.
Nüüd tuleb 10 aasta eest energiamüüjale maksta 20 krooni tarbitud elektri eest ja 2400 krooni selle eest, et elektrilülitile vajutades elektripirn süttib, nagu lubavad autoriteetselt energiajuhid. Kuigi üks kord on mulle elektrikasutamise lepingus seda juba lubatud.
On aga veel üks nüanss. Energiamüük pakkus välja kaks varianti elektrihinna tõstmiseks: kas 1,15 ühe KW eest; või 1,10 + 20 krooni püsitasu kuus. Valitsus pooldas esimest varianti. Minul oleks esimese variandi puhul tulnud maksta kümne aasta eest 25 krooni ja teise variandi puhul 2420 krooni. Suurtarbijail oleks hinnasuhe vastupidine. Meie võimulolijad teavad, kellelt võtta ja kellele anda! Juba esimest korda võimule saades lubasid nad ju abistada neid, kes ennast ise aitavad.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)