Laupäeval valib Eesti kodurahu ja vägivalla vahel

20. september 2006


Kesknädala intervjuu olukorrast riigis Keskerakonna esimehe Edgar Savisaarega

Jälle tulevad valimised. Seekord eriti suurte pingetega. Ähvardatud on isegi uue „laulva revolutsiooniga". Kas on samamoodi tunne nagu 1988. aasta laulva revolutsiooni päevil?

Paraku on vastupidi. Meie tegime laulva revolutsiooni ja hoidsime seejuures ära vägivalla, vältisime verevalamist. Nüüd meedias pigem õhutatakse ja isegi õigustatakse vägivalda. Kui „võsareporteril" silm siniseks löödi, lubas ta edaspidi hakata püstolit kandma, ja vähemalt osa meediast kiitis selle heaks.
Loosung „Kommarid ahju!" pole sugugi nii süütu nagu seda meedias on püütud esitada. Tegelikult on see üks võimalik tulevik. Võib öelda, et 23. septembril valime mitte presidenti, vaid tulevikku. Minu arvates ei saa valida poliitikat, mis püüab kedagi ahju ajada. Rüütlist teame, et ta ei taha kedagi ahju ajada. Ilvese lähikonnast teame vastupidist – vennad Tarandid, Juku-Kalle Raid, mõned isamaaliitlased ja Partsi „äraostmatud" on propageerinud „ahjuajamisideoloogiat". See on valijameeste valik, kumma tuleviku poolt nad hääletavad.
Võib-olla näen tonti, aga ma ei saa välistada, et 22. ja 23. septembril tahetakse poliitikat tuua tänavale „õigust mõistma".

Mida see tähendab? Kuidas on need kaks päeva omavahel seotud?

22.1944. aasta 22. septembril jõudsid N. Liidu väed Tallinnasse. Mida on sel päeval eestlastel pidutseda? Tallinna volikogus korraldatud ümarlaual leppisid 19 organisatsiooni, kuhu kuulub nii eestlasi, venelasi kui ka teisi rahvusi, omavahel kokku, et keegi neist, sealhulgas ka sõjaveteranide ühendused, ei lähe sel päeval Tõnismäele. Minnakse kalmistule, võib-olla ka Vene kultuurikeskusesse, ja sellega ka piirdutakse.
Olen aga kuulnud mõnedest vene äärmuslastest, kellel on kange kihu just nimelt sel päeval Tõnismäele pronkssõduri juurde läbi murda. Dimitri Klenski, keda pean väga sobivaks „papp Gaponi" rolli etendama, olevat nende hulgas. Ja kui Tõnismäel ootavad neid mõned eesti äärmuslased, siis polegi palju vaja, et läheks madinaks. Äärmuslasi ei ole palju, aga neil on kirg kakelda ja ennast näidata. Vahel tundub mulle, et nii vene kui ka eesti äärmusi juhitakse lausa ühest ja samast keskusest.

Kui 22. septembril peaks minema löömaks, siis oleme järgmiseks päevaks valinud vägivalla tee. Ning kui 22. septembril on vastakuti venelased ja eestlased, siis järgmisel päeval põrkavad kokku eestlased isekeskis. Pean väga ettevaatamatuks respublikaan Jaan Elgula ja tema kaaslaste poolt rahva kutsumist Tammsaare parki üritusele „Laulame Ilvese presidendiks". Mis on see muud kui poliitika toomine tänavale?
Eesti senine tava on olnud mitte teha valimispropagandat valimispäeval. Seekord kahjuks seda tava eiratakse. Valijamehi tahetakse survestada lausa valimiskogu ukse ees. Mis jääb Rüütli toetajatel muud üle, kui samasse kokku tulla, et omalt poolt valijamehi julgustada? Nõnda kogunebki 23. septembril Tallinnas omamoodi „Novgorodi veetshe", et hinnata, kelle kära kaugemale kostab. Korraldades niisuguse vastasseisu, võtavad reformistid ja respublikaanid, sotsid ja isamaaliitlased enese peale väga suure vastutuse. See ei ole enam valimispropaganda, see on juba inimeste ässitamine vägivallale.

Kas ma saan õigesti aru: teie näete 22. septembril vallanduvat protsesse, mis võivad ulatuda ka järgmisesse päeva?

Kui keegi üldse suudab teha Ilvesest presidendi, siis teevad seda punaveteranid ja „Notshnoi Dozor". Isegi väike lööma Tõnismäel häälestab Eesti valijamehi psühholoogiliselt järgmisel päeval Ilvese poolt oma häält andma. Mäng käib kõrgelt üle eesti ja vene äärmuslaste peade; neid tahetakse vaid poliitiliselt ära kasutada.

Milline on peaminister Ansipi roll selles?

Mulle täiesti arusaamatu. Emotsionaalselt ma ei saa aru, mis seob Ansipit kahtlaste kujudega, kes provotseerivad lööminguid ja arvavad, et Eesti lipu varjus on neile lubatud käituda kuidas iganes. Ansip on öelnud, et talle ei meeldinud kui Eesti lipp Tõnismäelt ära viidi. Aga politseinikud on kinnitanud, et lipuga vehkinud inimesed ise palusid neid seda teha.
Kardan, et nii mõnedki Stenbocki majast tulnud sõnumid on äärmuslasi julgustanud ja jätnud neile mulje, nagu pigistataks nende puhul üks silm kinni.

Võib-olla loodab Ansip ennast nõnda „lunastada"? Heidetakse ju tallegi ette kommunistlikku minevikku?

Ta ei lunasta ennast. Ka tema on „ahjuaetavate" nimekirjas, ja pealegi esimeste hulgas.

Rüütlit materdab üksmeelselt peaaegu kogu meedia. Mis ütlete temavastase kampaania kohta?

Meedial on kange himu teha presidenti, kuid paraku pole nende tegevuses mingit kvaliteeti. Argumentidega vaeva ei nähta. Kõik taandub kolmele väitele: esiteks, Rüütli seljataga hakkavat riiki juhtima Reiljan ja Savisaar; teiseks, Rüütel olevat vaid „vana kommar"; kolmandaks, ta olevat lihtsalt üks vana mees, kel aeg minna pensionile.
Seoses esimese väitega küsin: kes hakkab Kadrioru lossis valitsema siis, kui sinna peaks maanduma Ilves? Välisministeeriumi ei juhtinud ju tema, vaid toonane kantsler Indrek Tarand. Miks peaks Kadriorus teisiti minema? Tulevad vennad Tarandid ja Partsi „äraostmatud", tuleb ka Gruusia presidendi nõunik Laar Tbilisist tagasi, ja küll nad üheskoos aitavad Ilvesel millegi meeldivamaga tegelda kui riigipea rolli täita.
Seoses teise väitega tuletan meelde, et Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas on samuti „vana kommar" ja endine nomenklatuurimees, aga Eesti meedia sellest ei iitsatagi. Nii nagu ka Euroopa inimõiguste kohtuniku Rait Maruste punasest minevikust. Kui kommunistliku minevikuga tippmehed sobivad Brüsselisse ja Strasbourg'i, miks ei peaks nad siis sobima meie kodusesse Kadriorgu?
Ja kolmanda väite kohta: Balti riikide kõige vanem president ei ole Rüütel, vaid hoopis Leedu president Adamkus. Vanuselistelt iseärasustelt muide Rüütliga üsna sarnane. Miks Eesti meedia sellest vaikib? Kas Adamkuse USA päritolu paneb ajakirjanduse suu kinni? Kas olete mõelnud sellele, et kolmest Balti presidendist on kaks – Leedu ja Läti president – siia saabunud ookeani tagant? Nüüd tahetakse kolmandat samasugust paika saada.

Küllalt paljud ütlevad, et neile ei sobi kumbki kandidaat. Äkki on võimalik mõni alternatiiv? Poliitikasse on tõusnud uued tähed: Jaak Aaviksoo ja Tarmo Kõuts.

Ühtegi poliitikut pole nii kiiresti auti mängitud nagu Aaviksood. Sisuliselt ühe nädalaga. Pean tunnistama, et Laar on ikka meister intriige punuma. Küllap ta hakkas kartma oma staatuse pärast. Nagu esimene konkurent parteijuhi kohale välja ilmus, nii ta ka hävitati.
Aga ilma reformistide abita see ei toimunud.

Kas Aaviksood kasutati malelaual etturina?

Arusaadav, Aaviksoo on füüsik, mitte poliitik, ja see annab tunda. Tal võeti skalp maha enne, kui ta suutis ise ühegi noole lendu lasta.
Kõuts on temaga võrreldes lihtsam inimene, pagunitega harjunud. Aga poliitikas pole pagunitega suurt midagi teha. Teiselt poolt – Kõutsil on vähemalt korralik pension, kui tema tulek poliitikasse ei peaks õnnestuma. Aaviksool on keerulisem tulevik, paljud on huvitatud tema lahkumisest ka rektoriametist.

Ilves avaldas äsja oma valimisprogrammi. Kuidas te seda kommenteerite?

Ilvese teksti on koostanud inimesed, kes elavad ülalpool pilvi ega kujuta ettegi, milliseid küsimusi siin maa peal peab lahendama. Toon vaid ühe näite Ilvese programmi välispoliitilisest osast. Seal räägitakse NATO-st ja Euroopa Liidust, aga ei sõnagi Venemaast. Ilves ignoreerib Venemaad, tema jaoks pole seda riiki olemaski. Tema jaoks pole olemas ka mingeid probleeme Eesti–Vene suhetes. Euroopa Liit tahab Venemaaga koostööd, Saksa välisminister kirjutab, et Venemaad arvestamata pole maailmarahu võimalik. Rahvusvahelised analüütikud hoiatavad, et NATO ei hakka meie pärast Venemaaga tüli üles kiskuma. Sellises olukorras soovitab üks presidendikandidaat Venemaad lihtsalt ignoreerida, mitte aga Eesti–Vene probleemidele konstruktiivseid lahendusi otsida. See ei ole realistlik poliitika.
Kui Balti mere ääres läheb palavaks, võib Ilves alati minna tagasi USA-sse. Temal on, kuhu minna. Meie jääme siia.

Millele järgmisel laupäeval loodate?

Loodan Eesti rahva tarkusele, mis meid varemgi on keerulistel hetkedel aidanud. Valik ei ole Ilvese ja Rüütli vahel. Me valime mitte lihtsalt presidenti, vaid oma tulevikku. Valik on „ahjuajamis-" ehk vägivallapoliitika ja kodurahu-poliitika vahel.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (57)