Meie „kuningad“ on alasti ja alasti on ka riik

1991. aasta augustis olin määratud Eesti Vabariigi valitsuse eriesindajaks Ida-Virumaal. See oli ääretult keeruline aeg ja tähendas väga palju muutusi nii piirkonnale kui ka igale perele siinkandis. Paljudel oli hirm tuleviku ees. Inimesed tahtsid küsida, mida tähendavad muutused nende jaoks. Mäletan, kui pidasime koosolekut tollase Narva linnapea Vladimir Mižui kabinetis ja all hakkasid Peetri platsile kogunema inimesed, vist mitu tuhat, kes tahtsid minuga rääkida. Nn julgeolekuspetsid soovitasid mul mitte mingil juhul miitingule minna, kuid kuidas ma sain mitte minna?! Loomulikult kohtusin rahvaga ja me rääkisime kaua; keegi ei rebinud mul eest nööpe.

Kohtumine oli ärev, kuid pigem sõbralik. Valitsuse eriesindajana ütlesin, et Eesti on iseseisev riik, kuid keegi ei hakka kedagi diskrimineerima rahvuse ega keele pärast ja et Venemaaga jätkuvad sõbralikud koostöösuhted.

 Sellised kohtumised olid ka Kohtla Järvel ja Sillamäel.

 Minu eriesindaja-aja jooksul toimusid kohalikud valimised. Narva volikogu esimeheks valiti Anatoli Paal, linnapeaks Raivo Murd; Kohtla Järvel vastavalt Väino Viilup ja Ain Kalmaru. Sillamäel jäi kehtima Silmeti tehase keskne võim. Tagantjärele mõeldes: ma valetasin rahvale, sest meie suhted Venemaaga pole head ja meil on ka erinevused keele ja rahvuse põhjal. Ma vabandan.

Pärast poliitikast lahkumist tõi tee mind tagasi Sillamäele. Kõigepealt Silmeti nõukogu esimehena, siis juhatuse esimehena. Seejärel toimus unitaarettevõtte jagunemine ja Sillamäe sadama loomine; esialgu paberil, ja siis edasi partnerite leidmine ja sadama ehitamine. Oleme Sillamäe sadama territooriumil koos terminalidega investeerinud 450 miljonit eurot. Sellest sadama infrastruktuuri ca 150 miljonit, terminaalidesse ca 300 miljonit, pluss investeeringud Silmetisse ja soojuselektrijaama ning jäätmehoidla katmine.

 See oli investorite raha pluss pangalaenud. Mitte keegi pole dividende välja võtnud ja kogu raha on jäänud Sillamäele. Kui seda ei oleks tehtud, sarnaneks Sillamäe täna Viivikonna, Sirgala ja Oru asulaga.

 Olen selle üle uhke. Teisalt on kahju, et rohkema tegemiseks tekkisid poliitilised takistused.

Esiteks: Ansipi doktriin – transiiti pole Eestile vaja.

Price WaterhouseCoopers’i 2013. aasta uuringute järgi on transiidi- ja logistikaklastri panus Eesti SKP-sse 16% ja 2,55 miljardit eurot, otsene panus ca 6,3%. Logistikasektoris on hõivatud ca 33 tuhat töötajat ning lisaks sellele kaudselt garanteeritakse tööd ca 49 tuhandele töötajale. Logistikaettevõtete mõju eelarvele on ca 787 miljonit eurot ehk iga 10% võrdub ca 80 miljoni euroga.

 Eesti tänane probleem on see, et 7 aasta jooksul pole majandus jooksevhindades kasvanud ühtegi protsenti. Kiidetakse ennast, kuid tegelikkus on brežnevlik stagnatsioon ja toimub Exceli tabeli põhjal vaesuse ümberjagamine.

 Ida-Viru on kindlasti suure potentsiaaliga maakond, siis kui Eesti ei ole tupikriik ega rinderiik. Ida-Virumaa on Eestis üks kiiremini arenevaid regioone. Kui viimase 7 aastaga on inimeste sissetulekud Eestis kasvanud 15%, siis Ida-Virumaal 25%. Ida-Virumaa on ka üks edukamaid ekspordiga tegelevaid regioone. Eestis on väliskaubanduse bilanss krooniliselt negatiivne (2014. a. -1,65 miljardit eurot), aga Ida-Virumaal ja väikeses Sillamäe linnas on see üks väheste regioonidena positiivne (vastavalt 230 miljonit ja 73 miljonit eurot).

 Kuid täna ütleb kõrgem võim, et Eesti valmistub sõjaks, et riik võetakse üle 4 tunniga. Loomulikult pole siis mõtet investeerida, loomulikult pole sellise perspektiivi puhul mõtet isegi koduaeda õunapuud istutada, sest õunu hakkab õunapuu kandma alles 4-5 aasta pärast.

 Kui peale poliitikukarjääri lõppu Sillamäele tulin ja hiljem sadamat ehitama hakkasin, lootsin et ees on parem tulevik: Euroopa ja Venemaa hakkavad tegema majanduslikku ja kultuurilist koostööd, vabakaubandus saab olema Portugalist kuni Vladivostokini, ei tule uut külma sõda.

„Diplomaatiast“ lugesin endise USA suursaadiku Venemaal Michael McFauli arvamust, et veel 4-5 aastat sanktsioone, ja Venemaa on pankrotis. Ei ole! Loomulikult on ka Venemaale sanktsioonid halvad, kuid Venemaa on suur riik ja elab need üle. Ja vene inimene elab ka raskused kergemini üle kui lääneeurooplane, sest ta on nendega harjunud. Mõneti on need sanktsioonid isegi head, sest sunnivad Venemaad ise tarbekaupu tootma hakkama.

Võrdleks siin seda Eestiga aastail 1991–1992. Jeltsin pani meid reforme tegema. Ta ütles, et astuge SRÜ-se, siis saate kõike vanaviisi odavalt, kui ei, siis maksate maailmaturuhinda. Nii tuligi hinnad vabaks lasta, rahareform ellu viia ja palju muud teha.

 Kui vaadata ajalugu nagu ta tegelikult oli, siis need otsused ja teod tehti minu peaministriks oleku aja jooksul 1992. aastal. Loomulikult oli palju tehtud enne mind Savisaare valitsuse ajal ja jätkati pärast mind Laari valitsuse ajal. Brežnevistlik stagnatsioon algas 10 aastat tagasi Ansipi ajal ja seda tunnistas ka Laar.

 Teades asju ja asjaolusid, ütlen täie veendumusega, et kõige rohkem kahjustavad sanktsioonid selliseid väikesi piiriäärseid riike nagu Leedu, Läti ja Eesti. Seepärast imestan, kui meie poliitikud ja president alati veel karmimaid sanktsioone nõuavad. Need sanktsioonid töötavad ju kõige otsesemalt meie endi vastu! Sanktsioonidest kaotajad riigid on Eesti, Läti ja Leedu. Meenutame kaubakäibe langust Tallinna sadamas ja Eesti raudteel, põllumeeste suuri raskusi oma kauba turustamisel. Isegi kruiisituristide arv on tänavu 2 korda langenud, sest äkki venelased tulevad! Kõik ju räägivad!

Eelmisel aastal viibisinja esinesin nn kriisikonverentsil.

Ütlesin, et kui sõjahüsteeria ei lõpe, toob see kaasa hindamatu kahju Eesti riigile.

Nimetasin Sillamäe sadama kriisiplaani. Selles olid:

1. Uute investeeringute lõpetamine.

2. Sponsorluse lõpetamine.

3. Töötajate koondamine.

Kahjuks oleme olnud sunnitud kõike seda tegema.

 Viimasel kolmel aastal oleme investeerinud igal aastal ca 20 miljonit eurot. Selleks aastaks plaanisime ca 1 miljon eurot nn eelmise aasta „sabade“ lõpetamiseks.

 Oleme lõpetanud sponsoreerimise väljaspool Sillamäed. Sillamäel jätkame vanade sponsorlepingute täitmist, uusi ei sõlmi. Oleme alustanud nn passiivset koondamist. See käib nii, et me ei võta uusi töötajaid; kui keegi lahkub, siis teeme sisemisi ümberpaigutusi.

 Veel üks huvitav artikkel oli viimases „Diplomaatias“ poliitikaanalüütikult Richard Weitzilt. Juttu oli sellest, et tuleks relvastada Bulgaariat ja Rumeeniat ning edasi loomulikult Poolat, Leedut, Lätit, Eestit. Mis see siis on, kas omamoodi NATO-2? Kus on USA ja nn sanitaarkordon? Väga halb perspektiiv meile ja meie lastele. Lisaks tänasele Donbassile veel paljud uued???

 Mina kirjutasin Eesti riigi nimel peaministrina alla Euroopa Liiduga liitumie savaldusele, ja see oli minu kõige tähtsam allkiri. See dokument on minu kodus raamituna kabinetiseinal. Ma hindan väga kõrgelt Euroopa ehk kõige tähtsamat liidrit Angela Merkelit, kes oli 10. mail Moskvas ning ütles, et ajalugu on õpetanud ka kõige raskematel momentidel rääkima ja otsima lahendusi

 Loodan Euroopa juhtide tarkuse peale. Muidu peaks valima oma lastele kohvrite mahalaadimiseks koha Poola–Saksa piirist lääne pool, nagu tegid paljud eestlased II maailmasõja lõpul…

Aasta tagasi esinesin siin konverentsil. Täna rääkisin põhimõtteliselt sama juttu kui siis, sest erilisi muutusi pole aastaga toimunud – majandus ei arene, perspektiivid pole avardunud.

 Mõned muutused siiski on: siis ütlesin, et vahetus koalitsioon; nüüd vahetus valitsus. Poliitikute retoorika on sama, kuid teod on konkreetsemad – tõsteti nii makse kui ka trahve. Mitte sõnagi ettevõtluse ehk majanduse arendamisest.

 Siis räägiti võõrvägede kohalviibimise vajadusest, nüüd on nad kohal – nii lennukid taevas kui ka tankid maa peal. Andku taevas meie riigiisadele mõistust!

Tegelikult ju pidin kõnelematranspordiprobleemidest regioonis. Ida-Virumaa on olnud mitmete teiste maakondadega võrreldes eelisseisus, sest kaks ainsat rahvusvahelist reisirongiliini käis siit läbi. Nüüd on Peterburi liin suletud ja kinni läks ka Moskva liin, kui RŽD ei pane oma toetavat õlga alla.

 Meist idas on majandusruum kuni Uuraliteni, Kasahstanini ja veel kaugemalegi ning siin on süvasadam, mis on võimeline toimetama kaupu üle kogu maailma. Praegu ei ole populaarne rääkida, kuidas asjad transiidis ja kaubaveos 700 aastat on olnud. Ei analüüsita, mis on turud, võimalikud veomahud ja investeeringute maksumused, vaid kõik on pööratud poliitiliseks.

 Eesti Raudteel ei jätku raha, et olemasolevat infrastruktuuri korras hoida, rääkimata liinivõrgu arendamisest. Nüüd kavandatakse läbi kolme Balti riigi tõmmata võõrkehana uus hirmkallis raudteeliin, millel ei saa sõita ükski kohalik reisi- või kaubarong, sest rööpmelaius on erinev. Seal hakkavad liikuma vaid need „õiged“ rongid, millel on Euroopa rööpmelaius 1435 mm. Ida–Lääne transiiti soovitakse vahetada Põhja–Lõuna transiidi vastu. See on absurd, et Soomest, muuseas Vene rööpmelaiusega territooriumilt, tuleb kaup Eestisse, et seda siis rongiga edasi vedada. Veetee on ja jääb odavaimaks transiiditeeks. Ida– Lääne transiidi võimalus on Eestile jumalast antud; oma poliitika tõttu aga oleme liikunud logistilisse tupikusse. On alust arvata, et kalli raudteeliini ülalpidamiseks ei jätku ei reisijaid ega kaubavoogusid.

 Mis saab siis rongiliiklusest Eestis üldse? Kas nii, et pole transporti, pole ka probleemi? Juba praegu on selge, et suurimad probleemid Eestis ei ole seotud ainult transpordiga, vaid ka põllumajandusega, turismiga, ehitusega.

 Pigem on meie hädad ja probleemid alguse saanud ikka juhtimisest. Kiidame nagu heas muinasjutus „kuningate“ poliitilisi riideid, kuid sisuliselt on meie „kuningad“ oma poliitikas alasti ja sellest tulenevalt on alasti ka riik.

 TIIT VÄHI, ekspeaminister, Sillamäe sadama juht

Jaga |