Kus on demokraatia?

HELVE HUOPONEN,      06. oktoober 2004


Jälgides poliitmaastikul toimuvat, paneb jahmatama, millisteks valijate tahte vastasteks tegudeks on võimelised rahvasaadikud. See, mis toimub Tallinna volikogus, on elav näide demokraatia allakäigust. Ülekaranutest moodustatud Rahvaliidu saadikurühm esindab nüüd Rahvaliitu, mis valijate tahte kohaselt ei ületanud Tallinnas valimiskünnistki. Siit edasi mõeldes võiks ju Riigikogu kaheksa ärakaranut astuda näiteks Iseseisvusparteisse ning tuua valimiskünnise ukse taha jäänud partei esinduse Riigikokku. Ja küllap tulevikuks on eeskuju olemas: nõrkade parteide liikmed astuvad valimiste eel tugevatesse parteidesse, saavad esindatud parteinimekirjades ning hea õnne korral ka saadikumandaadi. Siit tagasikäik kodupartei rüppe ning valimiskünnise taha jäänud partei esindus ongi Riigi- või kohalikus volikogus. Lisaks neile veel üleostetavad, kes kui vaht pinnale kerkivad. Valimisel teeb valija oma valiku partei nimekirja alusel, toetamaks vastava partei taotlusi. Kuidas saab edaspidi neid nimekirju usaldada? Võimumängurite käes väänatakse rahva tahe rahva tahtest mitteolenevaks farsiks. Olukorda saab normaliseerida ainult seadus, mille puhul parteinimekirja järgi valitud saadik, kes lahkub nimekirjajärgsest parteist, kaotab ka saadikumandaadi. See on ainus võimalus olla demokraatlik riik, riik, kus vaim valitseb võimu. Saadik, tema valimislubadused valijale, nendest kinnipidamine volituste lõppemiseni – ainult see tagab, et rahvas on kõrgema võimu kandja. Ja ainult see saab olla demokraatia.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)