Esimene kobarpomm tehti Eestis

Leonhard Õunapuu,      16. jaanuar 2002


1967. aastal Lähis-Idas musulmanide vastu peetud sõjas nimetati praegust kobarpommi kassettpommiks. 1943 aasta lõpul Pihkva rindel käiku pandud esmavariant osutus vähetõhusaks, sest peenmehaanika madala taseme tõttu ei suudetud sellele valmistada nõuetekohast detonaatorit. Too relv konstrueeriti Eestis enne sõda. Siin valmistamisest loobuti kandelennukite puudumise tõttu ja Laidoneri algatusel müüdi joonised venelastele.

Toona just Eestisse tagasi saabunud president Pätsi märkmete järgi (sekretär Erna Ots toimetas need 1944 aasta suvel Saksamaale) nõustus ta sellega - lootes nii leevendada venelaste pahameelt, mis süvenes Saksa kindralstaabiülema Halderi ja luureülema admiral Canarisega mehkeldamise pärast. Teiseks lootis ta nii maskeerida isiklikku osalemist Jaapani spioonide Venemaale sokutamisel. Hea luurealase ettevalmistusega Laidoner püüdis selle tehingu abil kombata venelaste militaarset erksust.

Jooniste üleandmiseks kasutati (toimus Raua tn 39) kaht bioloogiliselt hästi arenenud seitsmeteistaastast noorukit. Noormehed seletasid, et nad teevad seda papasid edestades suure raha saamise lootuses. Nii muutunuks võimalikud komplikatsioonid alaealistele osutamise läbi naeruväärseiks. Kolm nädalat hiljem said noorukid aga ainult 150 krooni - kahe ülikonna raha! Venelased tahtsid vist jätta muljet, et nende jaoks on asi tühine.
Nii täienes ultrasalajaseks hindamist vääriv teadlaste koondis kahe noore liikme võrra. Eelnevalt oli nende perekonda ja kujunemist kaua jälgitud. Järgnevad omavahelised kontakteerumised toimusid teatud ajavalemi kohaselt erinevates paikades, äratundmise tagas eriline joon rõivastuses.

1941 aasta septembrikuul andis kõnealune grupeering sakslastele üle tolle relva joonised, mille toel Wehrmacht vallutas hoobilt (sõjaväe eriteadaanne uue relva kasutamise kohta avaldati mais 1942) välksõja käigus eelmisel sügisel vallutamatuks osutunud Kertsi poolsaare, kui raskelt haaratava kaevanduste piirkonna. Nad ei suutnud sealtkaudu koheselt tungida Vene õliallikate juurde ega Taga-Kaukaasiasse. Nõnda jäid valla päästmata ettevalmistatud ülestõusud lähedastes Inglise kolooniates.
Leiduritele tasusid sakslased korrektselt. Muuhulgas loodi nendele võimalused kuulata soovikohaselt loenguid mitmes Saksimaa ülikoolis. Siin tasub meenutada, et enne sõda oli eestlaste ja sakslaste poolt patenteeritud leiutiste suhtarv võrdne!

Nende sada tuhat patenti osutusid jänkidele hinnatuimaks sõjasaagiks. Tänaseks on näitaja muutunud pöördvõrdeliselt meie inseneride arvu suurenemisega. See on tingitud narrivõitu rakendatusest. Seega pole midagi imestada, et eelmisel aastal siin käinud võõrsil edukalt tegutsevad mehed saadeti
Kaitseministeeriumi ja isamaaliidu poolt kuradile. "Me ostame relvad!" rõhutati ninakalt. Mehed olid kaua lootnud, et Arsenali, RET-i ja Pöögelmanni tehase (haihtunud) baasil saab käima panna kaasaegsete selektiiv-autonoomsete kaitsevahendite ja mikrorelvade tootmise. Kas mõttevõimeline eestlane saab leppida sellise võhiklikkusest esile manatud naeruväärsusega, kui seda on vähese meesjõu askeldamine poolsajandit tagasi ajakohaseiks osutunud relvadega?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)