Millise põhiseadusega Euroopa Liitu?

MART VIISITAMM,      04. detsember 2002


22. novembril pidasid Eesti Juristide Liit ja justiitsministeerium ühise konverentsi teemal "Euroopa Liiduga ühinemise põhiseaduslikke probleeme." Põhiettekannetega esinesid justiitsminister Märt Rask, Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Rait Maruste, õiguskantsler Allar Jõks, õigusteaduste doktorikraadi kandidaat Anneli Albi ning Riigikogu põhiseaduskomisjoni nõunik Ülle Madise.

Kohe alguses oli selge, et taoline konverents, kus üritatakse eesti juristkonda kaasata diskussiooni, kuidas muuta põhiseadust, oleks pidanud toimuma aasta või pool varem. Põhiseaduse muutmise vajaduses ei kahelnud keegi, küll aga viimase muutmise meetodis. Erinevaid visioone justiitsministeeriumist ja Riigikogu põhiseaduskomisjonist esitasid konverentsil nii Maruste, Albi kui ka Jõks. Ka autor toetab selles küsimuses pigem Maruste pakutut. Samas on antud küsimuses rong juba läinud ning poliitiline otsus põhiseaduse muutmise meetodi osas langetatud, sest vastav seaduseelnõu on läbinud parlamendis juba teise lugemise.

Täiendamine versus muutmine

Teatavasti on Riigikogu menetluses seaduseelnõu 1067 SE, pealkirjaga "Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seadus", mille sisuks on kaks lauset "Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest" ja "Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi".
Kuigi keeleteadlased väidaksid, et täiendamine on lihtsalt üks muutmise alaliike, on õigusteaduses siin oluline nüansi vahe. Täiendamisseadusega me loome kolmanda akti, mis on sisuliselt hierarhias kõrgemal kui põhiseadus ise, kuna põhiseaduse tõlgendamine hakkab käima läbi kolmanda akti. See on peamine põhjus, miks eelistada põhiseaduse muutmist täiendamisele. Lisaks sellele ei ole põhiseaduse muutmist temast endast väljaspool asuva aktiga kolmanda aktiga PS XV (Põhiseaduse muutmine) peatükis üldse ette nähtud. Kolmandaks on selge, et eksisteerib ulatuslikum põhiseaduse muutmise vajadus ning nende probleemide juurde tuleb varem või hiljem tagasi tulla. Seega oleks olnud otstarbekas muuta põhiseadust komplekselt.
Põhiseaduse muutmise seaduse eelnõus oleks pidanud olema muudatused, mille esitas põhiseaduse ekspertiisikomisjoni nn Varuli komisjon ning aspektid, mis on seotud Euroopa Liiduga ühinemisega. Juhul kui ühe põhiseaduse muutmisseadusega oleks tahetud muuta ainult Euroopa Liiduga seotud küsimusi, siis seal oleks vaja olnud selget regulatsiooni vähemalt järgmistes valdkondades: rahvas kui kõrgeima võimu kandja, Eesti Panga roll rahanduses, kodakondsus ja palju muud.
Valitsuse valitud variant oli küll normitehniliselt kõige lihtsam, kuid ohtlik ning segadusse ajav. Ohtlik selle poolest, et väljaspool põhiseadust asuv nn kolmas akt annab oma ühe lausega tõlgendamisaluse kogu põhiseadusele. Segadus tekib aga sellest, et vähemalt veerand kui mitte rohkem põhiseaduse paragrahvidest ei kehti või vähemalt mitte sellisel kujul pärast liitumist Euroopa Liiduga. Seega tuleb meil lihtsalt lugeda tühje seadusepügalaid ja meenutada, et olemas kolmas akt, mis käsib meil lähtuda Euroopa Liidu õigusaktidest. Tunduvalt mõistlikum, kuid kaugeltki mitte täiuslik on prof. Maruste pakutud variant täiendada põhiseadust viie paragrahvilise peatükiga "Euroopa Liit", milles reguleerida konkreetselt Eesti ja Euroopa Liidu vahelised suhted.

Kas üks või kaks referendumit?

Siinkohal on tegemist tunduvalt päevakohalisema küsimusega kui põhiseaduse muutmine ise. Õieti on siin kolm varianti.
Esitada rahvale üks küsimus nii põhiseaduse muutmise ja Euroopa Liiduga ühinemise kohta. Esitada rahvale kaks küsimust - üks põhiseaduse, teine Euroopa Liidu kohta. Kolmas ja kõige kulukam variant on korraldada kaks referendumit, kus mõlemad küsimused eraldi hääletusele panna. Justiitsminister toetab esimest varianti, kartes varianti, kui ühele küsimusele vastatakse JAH, teisele EI. Kuigi kõige selgem oleks kahe eri rahvahääletuse korraldamine ajalise intervalliga, on siiski kõige ratsionaalsem, just eelkõige majanduslikust aspektist lähtudes, kahe küsimusega rahvahääletus. Kui põhiseaduse muutmisele öeldakse JAH, aga liitumisele EI, siis tuleb meil korraldada tulevikus uus referendum ning tõenäoliselt jääme esimesest liitumisvoorust maha. Kui liitumisele vastatakse JAH, aga põhiseadusele EI, siis peavad meie valitsus ja Riigikogu esitama uue põhiseaduse muutmise projekti. Üldiselt on tõenäosus väike, et rahvahääletuse küsimused saavad eri vastused. Nende küsimuste eesmärk on ju üks - Eesti liitumine Euroopa Liiduga.

Kaitseme seda, mis on juba kaotatud

Õiguskantsler Allar Jõksi nn kaitseklausel "Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest" peaks meid kaitsma näiteks Euroopa Liidu föderaliseerumise eest ning andma võimaluse alustada Euroopa Liidust väljaastumise menetlust.
Kuna ELis on selgelt näha tugevaid föderatsiooni tunnusmärke ning kõigi eelduste kohaselt see süveneb Euroopa konstitutsiooniga ning institutsioonide reformiga. Siis kas ei oleks meil mõttekas ümber mõelda, kui me tõesti ei taha kuuluda föderatiivsesse Euroopasse. Parem üldse mitte kuuluda, kui sisse astuda ja siis kaitseklauslile apelleerida ja "suure pauguga" välja astuda, seda muidugi juhul, kui Euroopa Liidust üldse on võimalik välja astuda.
Teine probleem kriisiklausliga on see, et mida me peame silmas põhiseaduse aluspõhimõtetena. Kas neid, mida peeti silmas 90. alguses põhiseadust kirjutades või peaks neid tõlgendama lähtuvalt Euroopa Liidu esmasest õigusest, sellisel juhul muutub kaitseklausel mõttetuks. Me peame arvestama, et juhul kui me astume Euroopa Liitu, astume me tõenäoliselt tulevasse föderatsiooni ning me peame olema valmis sellest tulenevateks õigusteks ja kohustusteks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)