Ilusa haisuga lilleke Euroopas

PEEP PÕDDER,      11. juuni 2003



Keskustelu Euroopa Liidu poolt ja vastu võtab üles järjest kiiremaid tuure ning seda ka Kesknädala veergudel. Argumenteeritakse võimalikke mõjusid majandusele, räägitakse avanevatest piiridest, muutustest tööjõuturul, toetustest Eesti tööstusele, infrastruktuurile, põllumeestele. Kõik eelloetletu on ju tähtis ja võib-olla isegi otsustav referendumikasti juures, kuid kas ainult see?
Minu igapäevase pragmaatilisuse ja ratsionaalsuse all, kusagil kaugemal südamesopis on juhan-liivilik helin, tuletades järjest kõlavamalt meelde väärtusi, mida rahasse ümber ei pane - iseseisvus, vabadus, oma keel, oma meel ning õigus olla ise omaenese tarkusest. Eestlased on seda alati tahtnud, mõnikord veidralt ja isegi koomiliselt. Tõmmates paralleele Euroopa Liidu ja Lydia Koidula "Säärase mulgi" vahele, avastad, et sellel näidendil on värelev alatoon, mis ainult ei naeruväärista omaenese tarkust, vaid annab isemõtlemisele hoopis teise mõõtme. Koidula ihkas vabadust oma maale ja rahvale, ihkas seda mulgi jonni läbi. Kui palju on vabadust Euroopas, vabadust ajada jonni kultuuriliselt võõra ning harjumatu suhtes? Kui palju on Euroopas õigust ning õiglust väikese suhtes, kelle mure ja vaev võib küll rahaga kinni makstud saada, kuid mitte südamevalu ja hirm rahvuse hääbumise ees?
Minu kadunud vanaisa rääkis oma viimastel eluaastatel uhkuseläikega silmis läbitud sõjameheteest, vahvatest lahingutest, haavatasaamisest uljaspäise rumaluse tagajärjel ning õnnetundest võidu üle. Kolmeaastase poisina ei teadnud ma midagi Vabadussõjast - sellest otse ei räägitudki - kuid sõna "vabadus" jäi mulle igaveseks meelde. Jäi meelde, nagu vanaema juttki 1940. aasta sügisööl tasakesti padja sisse nutta tihkuvast vanaisast - ikka selle sama vabaduse või õigemini tema kaotuse üle.
Kas need tuhanded inimesed, kes tormasid peaministri kutsele vastates Toompeale alles kättevõidetud vabaduse sümbolit Toompea lossi kaitsma, seisid vastu tankidele teletorni juures, laulsid hääle kähedaks öistel laulupidudel, hoidsid üksteisel kätest Balti ketis või vedasid elektrikaablit rahvusraamatukogu juurde, jäävad Euroopa Liidus sama õnnelikuks kui sinimustvalge lipu esimesel tõusmisel kodutalu masti? Kas väikese maalapi vabadus on sama tähtis Euroopa suurrahvustele kui miljonile eestlasele? Väga ränk ja ohvriterohke tee ühest "vabast" liidust pääsemiseks on küllaldane kartuseks teise suhtes. Loodan väga, et Euroopa Liidus ei tule sõna vaba kunagi kasutada jutumärkides.
Minu lapsed õpivad eesti koolis, õpivad eesti keeles ja on vahel isa käest tõreldagi saanud, kui emakeele hinded mitte parimad pole. Rahvust ei loo matemaatika või füüsika, rahvuse loob keel. Suure tänuga meenutan oma eesti keele õpetajaid, kes sügaval nõukogude ajal suutsid läbi keele anda edasi kultuuri, Tammsaaret, Tuglast, Underit, kes propaganda ja ajupesu kiuste mõtestasid lahti Kristjan Jaak Petersoni sõnad ilusa haisuga lillekesest ja selle maa keelest, mis on väärt hoidmist ning arendamist. Peterson oli vaene, tema taskus ei kõlisenud kopikad ja rublad, kuid huultel oli suurim rikkus - oma rahva keel.
Kas Euroopa Liidus säilib see keelekilluke, kas leidub ruumi eesti lingvistidele, rahvapärandi uurijatele? Kas meie rahvatants ja Kihnu naiste seelikud ei muutu vaid kitshilikuks dekoratsiooniks Euroopa turismikarussellis?
Nii mõnedki lõigud siin kirjatükis algavad sõnaga "minu". Tõenäoliselt ongi otsus hääletamise üle euoreferendumil sügavalt isiklik otsus, seda ka minule. Kindlasti on see otsus nii ratsionaalne kui irratsionaalne. Sooviksin väga, et pragmatismi alt tõuseks südame hääl ja just see otsustaks - "ei" või "jaa".
Lõpetuseks kirjeldaks teile oma eaka eesti keele ja kirjanduse õpetaja suhtumist Rudolf Sirge raamatusse "Maa ja rahvas". See punaseks tembeldatud raamat räägib "kodanliku" Eesti hukust, tüüpilise Eesti talu ja selle peremeheideaali hääbumisest. Ametlik nõukogude kirjandusõpik nägi raamatus uue eluviisi ülistamist, kuid õpetaja arvas, et tegelikult tahtnuks Rudolf Sirge lõpetada oma raamatu vanaperemehe kohta käivate sõnadega - "kuningas on surnud, elagu kuningas".
Mina tahaks, et Euroopa Liitu minnes ei peaks nentima - "Eesti on surnud, elagu Eesti".

Sooviksin väga, et pragmatismi alt tõuseks südame hääl ja just tema otsustaks - "ei" või "jaa".

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)