Jõulusussid ja adidas-sussid

„Aga tead, mis on iga päev mu suurim kangelastegu!?" kuulutas poiss. „Mina olen lasteaias ainus, kes julgeb Sergeiga vene keeles rääkida!" -  „Kas siis Sergei üldse eesti keelt ei oska?" 

„Ei oska, jah!" ajas poiss nüüd tõelise sangarina selja sirgu. „Kui mina temaga salaja ei räägiks, siis istuks ta terve päeva üksi nurgas nagu mõni tooliniru!"

Lisaks vanaemale huvitusin nüüd ka mina, kuigi võhivõõraste juttu pole viisakas sekkuda: „Kas lasteaias on tõesti vene keeles rääkimine rangelt keelatud?"

„Ega selles ju midagi halba ole," kiirustas vene vanaema mulle alandlikult selgitama. „Saab keele paremini selgeks..."

„Kuidas rääkimine paremini selgeks saab, kui rääkida ei tohigi!?"

„Kõik on hästi ja õige - me ise tahtsime, me ise nõustusime," ohkas vanaema.

„Lasteaeda minek on juba iseenesest lapsele raske küllalt, ja kui siis veel kellegagi rääkida ka ei saa... Mina nutsin end esimesel lasteaiapäeval haigeks ja mind jäeti koju, kuigi lasteaed oli minu emakeeles - eesti keeles. Laps ei taipa ju veel, milles asi. Ehk peaksite lasteaias selgitama, paluma, kasvõi psühholoogi appi kutsuma?.."

„Ei, ei, mitte mingil juhul, see on tõesti väga hea, et vene lastele kõik eesti keeles on," õigustas memm veel innukamalt. „Näe, meie poiss räägib juba soravalt mõlemas keeles, apteegis ja poes mul alati abiks, kui ma ise keelega hätta jään... Ei, oh, jah, ei, ei, mina küll midagi ette ei heida! Mina kindlasti mitte, mina olen kõigega rahul..."

Juba olid väike sangar ja hirmunud memm mu silmist rahvasumma kadunud, nii et ma ei jõudnud pärida, missuguse lasteaiaga on tegemist. Ja mis kasu oleks ühe lasteaia nimest, kui Eesti Vabariigi keeleline terror algab juba sünnitusmajas üksnes emakeelest, jätkub Keeleinspektsiooni, koolireformi ja olmetülidega.

Kellelegi pole saladuseks

Narva venekeelsus ka pärast kahekümneaastast lõimumiskampaaniat. Samuti mitte see, et pool Tallinna on endiselt venekeelne.

Pole saladuseks koolireformi tõtlik vildakus, sest kõigepealt peaksid vene emakeelega õpilased ikkagi omandama korralikult keele, milles matemaatikat ja füüsikat õppida, mitte ei tuleks füüsika kaudu suruda pähe võõrast keelt.

Jah, minu emapoolne vanaisa rääkis õuduslugusid tsaariaegsest koolist, kuhu ta läks eesti poisina, kes ei osanud peaaegu sõnagi vene keelt ja pidi kohe hakkama võõras keeles vastama. Tema sai hakkama, aga iga eesti pere peab tänapäeval tsaaririigi koolisundi julmaks ja iganenuks. Suureks psühhotraumaks eesti lastele peetakse ka Siberi koole, kus laps pidi võõras keeles õppetükke üles ütlema.

Miks ei peeta siis julmaks ja ebainimlikuks Eesti Vabariigi keelesundi, mis kohati võtab üpris väärastunud vormid? Miks seda kaitsevad isegi mõned populaarsed lastekirjanikud, kes justkui seatud kaitsma ja armastama kõiki lapsi, mitte ainult eestikeelseid? Meil on ometi demokraatlik vabariik, mille põhiseaduses selgelt kirjas, et iga laps võib õppida oma emakeeles?

Kui ma aga aasta alguses

Flaami PEN-klubis meie venekeelsete kodanike hinge- ja keelehädadest rääkisin, siis nuhtles Eesti Vabariigi riigiraadios mind selle esinemise pärast just nimelt üks meie populaarne lastekirjanik, sest mitte kedagi ega mitte kusagil ei karistatavat Eestis vene keele rääkimise pärast. Ja kui esitasin küsimuse koolireformist ühele neist, kes suudaksid meie hariduselu mõjutada vähemalt meedia kaudu, siis vastas see mõjukas isik, et ta ei loe „oma lehte".

Kui nii ütleksid ka kõik pöialpoisid, kes peaksid meie jõulusussidesse kinke peitma, et nad ei loe enam üle „oma susse"? Mis saaks siis meie lastest ja meie unistustest? Jõuluimed juhtuvad ainult selle riigi ja rahvaga, kes veel loodab. Mitte keegi ei saa unistada meie eest. Mitte keegi ei tee korda ei meie sassis haridus- ega rahvussuhteid, ei majanduslikke ega minevikusuhteid, kui me ei loe enam „oma lehte" ega tõtta enam tööle „oma teatrisse", nagu on näiteks juhtunud paljude Vene Draamateatri tuntud näitlejatega, kes nimetavad koduteatrit pärast kultuuriministri halastamatut sekkumist tõrjuvalt „selleks teatriks".

Soovitan vaadata kibekähku neid lavastusi, mis peaksid ka eestlastele huvi pakkuma - näiteks vene klassikast Aleksandr Ostrovski „Metsa", kus mängivad veel endised staarid. Eks varsti kaovad needki mängukavast, sest uut hooaega alustati draamateatris hoopis muusikatükiks muudetud „Kolme musketäriga", mida ka mina teismelisena jumaldasin. Kui kultuuriminister nii väga põlgab naislugejate lemmikut Barbara Cartlandi, siis ta võiks meenutada ka meeste mõningaid lapsemeelseid kirjanduslikke eelistusi, mille hulka kuuluvad kindlasti Dumas´ seiklusromaanid.

Karl Martin Sinijärv

arvas riigitelevisioonis leplikult, et kui tema võib elus vabalt hakkama saada ilma ooperi ja balletita, siis ei kiirusta ta hukka mõistma neid, kes saavad hakkama täiesti ilma kirjanduseta. Minu arvates on see märksa sallivam ja inimlikum seisukoht kui kultuuriministri oma, kes sekkub isegi sellesse, mis allub samavõrd vähe ministrite korraldustele nagu pöialpoiste ootamine.

Aga näiteks Eesti vene teatrihuvilised pole oma pöialpoisse siiski mitte ilmaaegu oodanud, sest 27. ja 28. detsembril on Laias tänavas Tallinna Linnateatri laval „Vene Teatrikooli" esietendused, lavastajaks Irina Tomingas, koreograafiks Irina Krotova. Mängitakse kuulsa ameeriklase Woody Alleni poolt kirja pandut, mis peaks ka eesti teatrihuvilisi piisavalt paeluma.

Minu PEN-klubi esinemisele

järgnenud kommentaarid tegid mulle aga selgeks, et mu ründajatele polnud oluline ei vene ega eesti keel, ei vene laste õigused ega õigusetus. Neid ärritasid hoopis minu isa, kunagise tuntud sporditreeneri Fred Kudu adidas-sussid, kusjuures lastekirjanikust kursusekaaslane väitis riigiraadios õelalt, et kõik minu samalaadsed esinemised ja artiklid olevat vaid rahategemis- ja ellujäämisvõimalus. Aga nüüd, Kristuse sünnikuul oleks siiski aus tunnistada, et uuel ajal on eestlasel ellujäämiseks märksa valutumaid mooduseid kui vene laste kaitsmise eest rahvuskaaslaste poolt risti löödud saada.

Ja eks venelasi endid nuheldakse suuresti ka just seepärast, et eesti rahva uskumuse järgi olid neil kõigil esikunurgas „adidas-sussid", mis olid tookord veel suuremaks unelmaks kui praegused jõulusussid! Uuele põlvkonnale püütakse meeleheitlikult sisendada, et iga venelane ja vene laps oli sovetiajal eelistatud olukorras; niisiis ka iga tööline ja koristaja... Seega kannatavad nad ikka nendesamade „adidas-susside" pärast, mis igal venelasel justkui olid ja igal eestlasel mitte.

Olid, jah, sovetiajal tõesti olemas müstilised „Berjozka" kauplused - ainsad valuutapoed NSV Liidus, kust sai tualettpaberit, lõhnaseepi ja vahel isegi adidas-susse osta. Olid olemas loomeliitude puhkekodud, kus sovetipropaganda-eliiti toideti kolm korda päevas parimate restoraniroogadega. Olid sovetihonorarid, millega sai elada kaks aastat mõnusat elu, ja parteipilet, mille omamist rahvalemmik Enn Vetemaa kindlasti mitte ei häbene, nagu ta hiljuti ühes intervjuus väitis, kuigi koos parteiaparatšikutega olid sovetiajal eelistatud ka loomeliitude ustavad liikmed, rahvusest olenemata.

Ehk ei oleks tõesti vaja häbeneda,

kui parteipiletid poleks kannustanud oma võimu kuritarvitama, eriti veel kaebekirjadega. Neid saatis teatavasti Moskvasse isegi Lennart Meri, et Kaljo Kiisa film „Hullumeelsus" ära keelataks.

Ka minu isa kohta läkitasid kallid kaasmaalased pidevalt kaebekirju nii Tallinnasse kui ka Moskvasse, alateadvuses helkimas müstilised „adidas-sussid", need muinasjutulised seitsmepenikoorma-saapad, mis meelitasid mu isa treeningrühma kümnevõistlejaid kogu Liidust ja muutsid nad võluväel olümpiavõitjateks kolkakülas Käärikul, kuhu ta rajas ülikooli jaoks spordikeskuse, mille kasulikkust hinnatakse tänaseni. (Ehk küll viimased sõnumid Kääriku tükeldamisest ja laialijagamisest ülikooli initsiatiivil räägivad millestki muust.)

Niisugune isa väärib tõesti kadestamist, aga mitte „adidas-susside", vaid tema humanismi ja pedagoogiande pärast, sest tänu esivanemate geenidele ja raamatukogule on üks mu novelle valitud ka tänavu ja just nimelt austerlaste endi poolt Austria Kirjanike Liidu kogumikku, mille esitlus oli Viinis 14. detsembril.

Kui ma jätkuvalt võitlen kõigi eestimaalaste inimväärse tuleviku pärast, siis teen seda ka oma isa mälestuse nimel, ehkki tean, et tänu tema „adidas-sussidele" ei suuda ma pooltki nii palju võõrkeelsete laste jaoks ära teha, kui suudaksid meie populaarsed lastekirjanikud, kelle annet ja raamatuid kiidavad isegi jumalasulased.

Jõulupühad on imede aeg

ja seepärast ei jäta ma lootust, et kord loovad humanistlikud eesti kultuuritegelased ühisrinde kõigi Eesti Vabariigi laste (mitte ainult eesti omade) kaitseks.

Ka üks vene kirjanik, kes tänaseks Eesti metsa peitu pugenud, kirjutas mulle hiljuti, et teda ei ajanud pealinnast maapakku mitte halbade sovetitegelinskite muutumine veel halvemateks vabariigitegelinskiteks, vaid pigem heade ja andekate muutumine nendesarnasteks. Jälle rahvusest olenematult, sest tandemtank, mille meeskonnas on koos endine eesti ja vene nomenklatura ehk eliit, sõidab alaväärsetest naabritest üle erilise enesekindlusega, sest nemad on ometi loomu poolest kõigist üle.

Vähestel eesti meestel, kes enne murrangut kosinud kaasaks mõne võluva venelanna, on samavõrd südikust kogu kohaliku vene kogukonna õiguste ja huvide kaitsmiseks nagu näiteks Adolf Käisil. Sageli on asi pigem vastupidi.

Aga ma loodan sellegipoolest

imederohkel jõuluajal, et kõigi meie vabariigi laste kodudes on sel aastal tõelised jõulusussid, kus peidus vanematelt kingiks saadud armastus ja ka ligimesearmastus, mitte aga igivanad ja sovetlikud „adidas-sussid", mis tekitavad üksnes kadedust ja kättemaksu. Mulle on õnneks pihitud, et minu hulljulged esinemised ja artiklid on innustanud teisigi senisest avalikumalt ja vapramalt oma humanistlikke põhimõtteid kaitsma, kuigi see ametialasele karjäärile kasuks ei tule. Aga oma põhimõtete pärast me ometi iseseisvusest unistasime?

Kui suutsime vastu astuda kunagisele silmakirjalikule sovetnomenklatura'le „raudse eesriide" taga, siis peaksime seda suutma veel kindlamalt vabaduses, astudes vastu uuele suurele „mustale ärile" meie aadetega.

Minu jõulumuinasjutt

on aga oravakestest, kes kuulutatakse heausksel jõulupühal Eesti kõige lastesõbralikumateks loomakesteks, nii et võõrkeelsete eestimaalaste kaitsmiseks pole enam üldse vaja ninasarviklikku iseloomukindlust ja vastupidavust. Oravakesed on ometi meie parkides ja metsades eestlaste poolt nii väga armastatud ja hellitatud! Neid usaldatakse, sest neil pole hundi teravaid hambaid ega karu vägevaid käppi. Orav ja pääsuke kuuluvad Eestiga kindlalt kokku ja seepärast sõltub meie pääsemine suuresti sellest, kas oravakesed levitavad marutõbe või ei levita seda mitte. Ja kui nad kõik nakatatud pole, siis elavad nad õnnelikult tänapäevani...

Eestlaste õnn Eestimaal pole võimalik ilma võõrkeelsete naabrite õnneta. Pole võimalik ilma vaeste ja veel vaesemate õnneta, mille nimel ohverdas end kord Jõululaps, kinkides meile sel kombel aasta kõige helgema ja heategevuslikuma püha.

[esiletõste]   Ka üks vene kirjanik, kes tänaseks Eesti metsa peitu pugenud, kirjutas mulle hiljuti, et teda ei ajanud pealinnast maapakku mitte halbade sovetitegelinskite muutumine veel halvemateks vabariigitegelinskiteks, vaid pigem heade ja andekate muutumine nendesarnasteks.

REET KUDU, kirjanik

Jaga |