Viska viina, viltulõug!

Seal vanavanemate juures elades puutusin kokku ka pooltööstusliku puskariajamisega uue talumaja karjaköögis, kuhu onu oli paigaldanud aurugeneraatoriks 200-liitrise tsinkvaadi, millesse valatud vett oli hõlpsasti võimalik vaadi alla tehtud küttekolde kaudu keemiseni kuumutada. Vaadist kulges metalltoru mitmesajaliitrise rukkijahust ja keedukartulist kääritatud meskiga täidetud tugeva kõrge puutünni põhja. Mõnetunnise kütmise järel hakkas läbi meskitünni kaane pandud toru kaudu jahutusseadmesse ehk destillaatorisse alkoholiauru jõudma. Pikkamööda võttis viinategu tuurid üles, millega kaasnes läbi majaseinte kaugele õuelegi ulatuv tumedatooniline müdin. Minu ülesandeks oli käsipumbaga aeg-ajalt destilleerimisseadmesse jääkülma vett juurde lüüa. Ligi poolepäevase kütmise-aurutamisega tilkus destillaatorist mitme 20-liitrise kanistri jagu "haljast" - nõnda nimetasid sealtkandi talumehed vanaisa aetud kanget ja kuuldavasti päris puhast puskarit. Vanaisa ise minu mäletamist mööda oma toodangut üldse ei pruukinud.

Et ei Saksa okupatsiooni ajal ega mõnevõrra hiljemgi tarbekaupu ega muudki kuskilt saada polnud, siis puskari eest ikka üht-teist õnnestus muretseda. Selle abil pandi nii Vastjale kui ka minu kodukülla Haaklasse elektergi sisse - vajalikud liinikaablid, alajaamad ja muugi soetati vedela valuuta eest, sest raha liikus siis üpris vähe ja ega see midagi maksnudki.

Sageli tegi vanaisa oma koduvabrikus naabritelegi tellimustööd. Et miilits asjale ikka läbi sõrmede vaataks, tõsteti talle jõulu eel tsiklikorvi pool siga (50-60 kg liha). Talumehed toona ise puskarit eriti ei pruukinudki, lausjoomist minu kodukandis polnud.

Aga nüüd? Viina, veini, õlut ja muud uimastavat pakutakse pealetükkivalt igas marketis ja poes, bensiinijaamadeski. Aastas ühe elaniku kurku voolav keskmine absoluutalkoholi kogus ulatub 12 või enamagi liitri kanti. Sellega kaasnevad liiklus- ja tööõnnetused, purjuspäi külmumised ja muud hädad, alates hukutavast maksatsirroosist kuni südame- ja veresoontetõbede süvenemiseni.

Alkoholiaktsiisist saadav riigikassatulu ei tasakaalusta kaugeltki alkoholi liigtarbimisest johtuvat suurt kahju. Kainust väärtustavam osa ühiskonnast on meilgi korduvalt tõestanud-põhjendanud vajadust piirata alkoholimüüki. Ent nii alkoholi tootjate ja müüjate lobitöö poliitkuluaarides kui ka valitsuskoalitsiooni lühinägelik alkoholipoliitika on sellealased meetmed seniajani nõngelt välistanud. Et justkui saaksid ostjate "demokraatlikud vabadused" kuidagiviisi kannatada, kui igal ajal ja igast kohast kärakat kätte ei saa.

Ometi kõneleb aastatepikkune rahvusvaheline kogemus sellest, et parim abinõu liigjoomise vähendamiseks peale hinna tõstmise on ikkagi alkoholi kättesaadavuse otsustav piiramine. Bensiinijaamades kainemates riikides alkoholi ei pakuta, tavalistes toidupoodides samuti mitte. Sealt ei saa ka kangemat õlut. Suuremateski linnades leidub vaid mõni viina-veinikauplus, mille kätteleidminegi pole hõlpus.

Kuid meil on alkohol igal sammul ja võimalusel võtta ja kurku kallata. Peale kõige muu on see viinud selleni, et purjutama kiputakse aina nooremalt. Ajakirjandus lausa kubiseb näidetest, kuidas lällavaid kooliõpilasi muudkui plate peale viiakse. Viimane kujukas näide: ööl vastu laupäeva, 22. septembrit sattus Tallinnas Kadriorus Vesivärava tänava majast politseijaoskonda tervenisti 31 purjus noorukit...

ANTS TAMME

Jaga |