Homo- ja puudeseadused saavad valimiste kaalukeelteks

Tänast valitsust eesotsas noorukese peaministri Taavi Rõivasega on õigusega nimetatud ”ajutiseks valitsuseks”, üleminekuvalitsuseks, eelolevate parlamendivalimiste agendat ette valmistavaks valitsuseks.

Ajutine valitsus

2014. a. alul võimule tulnud ja 2015. a. alul ammenduva valitsuse võimalused on piiratud eelmise koalitsiooni (Ref ja IRL) poolt läbi surutud 2014. aasta riigieelarvega. Ja ei rohkemat.

Kuna toimiva valitsuskoalitsiooni moodustasid reformarid ja sotsid, rahalisi raame aga määratlesid reformarid ja opositsiooni tõrjutud isamaalased, saab Rõivas tulevikusihte seada vaid valimiskampaania tarvis ja Mikseri–Nestori sotsid võivad reformarite aupaistet ”kõrvalt kiibitseda”. IRL-i pragmaatikutest rahvuslased üritavad oma traditsioonilise konservatiivse imago taastada ja endiste liberaalsete liitlaste jalgealust õõnestada.

Seega tundub, et poliitilised valikud on tehtud. Reformarite eestvedamisel on ”astutud sammuke Euroopa poole” ja, liberalismilippu lehvitades, omasooiharus perekondlikkusena legaliseeritud. Sotsid omakorda võiksid ilma teha tööturureformidega, kuid on takerdunud koalitsioonikaaslaste lõksu – töötuse vähendamise asemel üritab töövõimereform ju hoopis pensionisüsteemi arvel kokku hoida.

Rahvas seisis peremudeli revisjoni vastu

Kooseluseadus ehk nn „sooneutraalsust juurutav homoseadus“ oli Postimehe reporteri Tuuli Kochi hinnangul president Ilvese, homoaktivistide ja võimuvahetuse (Rõivase–Mikseri võimukoalitsiooni) kooslooming, mis leidis kodanikkonnas laiapõhjalist vastustamist.

Soovitustega hoiduda Eesti kultuuriruumile võõra ja imporditud eluavalduse seadustamisest samaväärselt traditsioonilise peremudeliga esinesid Kirikute Nõukogu, kümne aastakäigu Aasta Emad ja Aasta Isad oma avaliku pöördumisega, ligi 55 000 kodanikuliikumise korras Varro Vooglaiu ümber koondunud SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks kogutud toetusallkirja ühispetitsioonile ja 10 000 protestikirja seadusandjatele, opositsioonilise Isamaa ja Res Publica Liidu parlamendifraktsiooni initsiatiiv viia asja otsustamine põhiseadusemuudatusena rahvahääletusele.

Postimehe valikküsitluse põhjal seisis traditsionaalse peremudeli revisjoni vastu 67% küsitletuist.

Kõik asjata! Parlament seadustas revolutsioonilise pöörde peremudelis 9. oktoobril ja president jõustas seaduse kiireloomuliselt, mõni tund peale vastuvõtmist – põhjendusega, et „meid on liiga vähe, et kedagi diskrimineerida“.

Meedia asus pärast kooseluseaduse vastuvõtmist kodurahu kuulutama

Tunnetades vägagi õigesti, et ühiskonda löödi lõhe läbi mitte ainult senise traditsioonilis-keelelise ja rahvusliku kuuluvuse, vaid ka läbi „restitutsiooniliselt tõupuhta“ eestikeelse kodanikkonna enese, asus meedia kuulutama kodurahu. Ehedaim näide on 10. oktoobri Postimehe toimetusartikkel „Leppimise aeg – väärtuskonflikt ei kao üleöö, ent sõbralikuma Eesti poole tuleb püüelda“.

Aga – kurikuulus „Pandora laegas“ on nüüd avatud. Ajakirja Akadeemia peatoimetaja sõnul võib senise peremudeli „isa–ema–laps“ asemel välja kasvada enam kui sooneutraalne tulevane peremudel „täiskasvanu–täiskasvanu–laps (või alternatiivselt – lemmikloom)“, täiskasvanu–täiskasvanu (õde–vend, isa–poeg, ema–tütar või ema–poeg jne).

Tööreform ehk „puudereformi seadus“

See seadus on teine kaksikliidu koalitsioonilepingu tulevikku teed rajav reformiseadus, mis ühiskonnas homoseadusega peaaegu võrdväärset vastasseisu leiab. Vapiloomaks kodukootud Eesti reformiseadusele on Euroopa-üleses ulatuses ennast positsioneerinud nooruke peaminister, kes Milanos tööhõivefoorumil kuulutas: „Igaüks, kes tahab teha tööd, peab saama selleks võimaluse!“

Tegemist peaks olema sotside lemmikteemaga, tegijaks aga on jälle Reformierakond kui „vanem vend“, avaldudes ilmekalt ühist asja ajama pandud (parteiliselt jagatud) ministriportfellide konkurentsis ja erimeelsustes.

Sotsiaalministeeriumi kamandavatest kaksikministritest üks (reformist Urmas Kruuse) leiab: pole hullu! Et mõiste „pension“ lihtsalt asenduvat mõistega „töövõimetoetus“.

Kaksikministritest teine (sots Helmen Kütt) ähvardab aga erru minna: sotsiaaltöötaja eluline kogemus ütlevat, et probleemid jäävad lihtsalt lahendamata.

Et probleemid on, selles pole kahtlust ei meil ega Euroopas. Euroopa Komisjoni monitooring „Eesti 2014. a. reformikava ja stabiilsusprogramm“ (juuni 2014) loetleb jätkuvalt probleemina vähekvalifitseeritud tööjõu (see on aga enamuses) kõrget tööpuudust, sotsiaalhüvitissüsteemide vahelise kooskõla puudumist, pikaajalise töötuse kärpimise vajadust, regionaalse tööturu (tööpakkumiste) ebaühtlust, noorte (ca 10% tööealistest vahemikus 20–62 aastat) kõrget tööpuudust (18%), aga ka (NB!) töövõimepoliitika reformi vajadust, lihtsustamaks invaliidsustoetust ja töövõimetuspensioni saavate isikute töölenaasmist.

Reformiseadus on koondanud tähelepanu ühele eelloetletuist, seejuures „töövõimeliste invaliidide“ arv (ca 65 tuhat) võrdub kenasti „töövõimeliste töötute“ koguarvuga (ca 60 tuhat). Lastes „isevooluteed“ töövõimelise töötuse, panustatakse „töövõimetule töötusele“. Miks? Aga selleks, et teha riigieelarvelist kokkuhoidu rahvakeeli „invaliidsushüvitiste“ arvel.

Kõik sihtgrupid on sellise reformiseaduse vastu

Mis puutub töötuse vähendamise prognoosi, siis parlamendi sotsiaalkomisjoni sotsist esinaine Heljo Pikhof pakub 1000 uut töökohta (ja sedagi mitte era-, vaid avalikus sektoris), tema oponent Keskfraktsioonist Marika Tuus-Laul kärbib seda omakorda viiesajale töökohale (ja sedagi vaid reformi haldama hakkavate Töötukassa ametnike arvel).

Selge „EI!“ on öelnud puudega isikuid koondavad kodanikuliikumised – Tiina Kangro on mõista andnud, et muutused hoopis süvendavad puudega isikute inimõigusi. Ametiühingute Keskliit on öelnud, et tööhõivereformi saavat teha inimlikumalt ja odavamalt. Arstid ja muud tervishoiutöötajad: enne tuleb mõelda tervishoiuteenuste kättesaadavusele ja reaalsete töökohtade loomisele. Ja lõpuks puudega ja erivajadustega inimesed ise pikettidega Riigikogu ees juunis 2014 ning meeleavaldustega Tartus, Rakveres, Viljandis, Narvas, Pärnus ja Tallinnas oktoobris 2014.

Teemaarendusele punkti pannes kutsub rahvusvahelise sotsiaalse rehabilitatsiooni ühingu CARe Europe direktor Zsolt Bugarski üles: „Ärge korrake teiste maade vigu!“, viidates tema kodumaal Ungaris analoogse reformipaketi läbikukkumisele.

Mis peitub reformistide hookuspookuste taga?

Reformierakondlaste järjekordse hookuspookuse taga peitub nagu ikka raha! Poliitika ei ole heategevus – see on huvide, mitte ideaalide tallermaa. Need on Euroopa rahad (subsiidiumid EL tööturu rekonstrueerimisprogrammi raames läbi Euroopa Sotsiaalfondi aastateks 2014–2020; seitseaastak kui raamperiood).

Euroopa leiab, et majanduskasv pole võimalik ilma töötuse alandamiseta ja pakub raha. Kes rahast ära ütleks! Seda enam, et Eesti riigieelarvest koosneb nagunii juba ca 20% Euroliidu rahadest. Kui Euroopa näeb eesmärgina töötuse alandamist, siis Eesti peab selleks eelarvetasakaalu säilitamist ja pensionirahadeks suunatavate sisemaiste maksulaekumiste asendust eurorahadega – et kanaliseerida neid uusi rahavooge läbi Töötukassa (mis neil eesmärkidel nimetati juba juunis ümber Töökassaks).

Kuigi veel on ebaselge, millistest eurolaekumistest jutt tuleb, on need rahavood ilmselgelt poliitilist kähmlust väärt. Sotsist Riigikogu spiiker Nestor räägib ca 300 miljonist EUR-st, Tuus-Laul ca 180 miljonist EUR-st, millele ise ca 220 miljonit juurde maksta tuleb.

Mida parlamendierakonnad üldse asjast arvavad?

Ja kas ka ülejäänud kolm parteid on tõesti kõik solidaarsed peaministriparteiga niiperekonnaelu ”moderniseerimisel” ja invaliidide ”tööravi”-süsteemi juurutamisel?

Esiteks, nn homoseaduse vastuvõtmisel hääletasid Riigikogu fraktsioonidest seaduse poolt (kohaleilmunuist) praktiliselt ühehäälselt sotsid (15 poolt, 3 erapooletut), vastu praktiliselt ühehäälselt IRL (18 poolt, 1 erapooletu). Reformierakond enamuses poolt (19 poolt, 10 vastu/erapooletut) ja Keskerakond enamuses vastu (10 vastu, 6 poolt/erapooletut). Ülejooksikutest (peamiselt endistest keskerakondlastest nn fraktsioonivälised) hääletas 4 vastu ja 2 poolt.

Seega, parlamendivalimisteks võimaldab eeltoodu prognoosida reformarite–sotside ja isamaalaste–tsentristide kokkupuuteala.

Teiseks, kui vaadelda nn puudeseaduse arengut, siis näeme, et reformarite ja sotside positsioon ilmestub kõnekalt Postimehe 15. oktoobri rasvases pealkirjas ”Töövõimereformi ei peata miski!”. Tsiteeritakse Nestorit: ”Usun, et kõik need, kes pühapäeval miitingul käisid, käisid seal õige asja eest. Ma usun, et nad saavad ka aru sellest, et miitingul peetud kõned ühtegi seadusteksti või mingeid kavasid ei muuda.”

IRL-ile pole teema esmatähtis, Keskerakonna selge seisukoht pole veel ilmnenud.

Kaalukeele-seadused

Näib nii, et kooseluseadus ja puudereform võivad kujuneda Riigikogu valimiste kaalukeelteks. Miks ka mitte? Kooseluseadus seetõttu, et tegemist on raamseadusega, mille rakendusseaduste tegemine lükati dramaatilisel lõpphääletusel tuleva aasta märtsis kokku tuleva parlamendi uue koosseisu õlgadele. Vähemalt seaduse vastuvõtmise päeval teatas keskerakondlasest meediatäht Peeter Võsa meedias, et tema võitleb edasi ”seaduse toimima mittehakkamise eest”.

Üks uudisteportaal omakorda pealkirjastas prognoosi nii: ”Kooseluseadus võib kujuneda valimisvõitluse keskseks teemaks.” ERR-i ”Foorumis” tõstis teema sama nurga all kilbile IRL-i liider Urmas Reinsalu; endisest rahvaliitlasest sots Karel Rüütli peegeldas sotside valitsevat arusaama ”teema ülepaisutatusest”; välisminister Urmas Paet ärgitas teemat ammendunuks lugeda ning Mailis Reps keskerakondlasena jättis tsentristlikult otsad lahti viitega referendumiõiguse tulevikuarenguile.

Siit üks järeldus – IRL-ile oleks kõnealune märksõna kaheldamatult vägev boonus hägustuva identiteedi taastamiseks valimiskampaania kaudu. Ja teisalt, puudeseaduse kilbiletõstmine võiks olla Keskerakonna kampaaniasõnum. Nii või teisiti saavad vaid läbi Keskerakonna võimenduda ühiskonna sotsiaalse arengu elemendid, olgu siis astmeline tulumaks, taskukohane ühistransport, emakeelne põhiharidus, arstiabi kättesaadavus jmt. Sellesse paketti sobiks ka eurorahade ümber- või tagasikantimine praeguselt pseudosihituselt tööhõivet tõsiselt ergutavale rahastusele.

Milliseks kujunevad erakondade prioriteedid, seda näitab aeg õige varsti. Üks on kindel – kui homo- ja puudeseadused valimisteemadeks tõusevad, ei lähe Rõivasel ”laaritegemisega” libedalt.

[esiletõsted]

Poliitika ei ole heategevus – see on huvide, mitte ideaalide tallermaa.

 Nn kooseluseaduse hääletamise võrdlus võimaldab prognoosida reformarite–sotside ja isamaalaste–tsentristide kokkupuuteala parlamendivalimisteks.

TIIT TOOMSALU, ekspoliitikust kõrvaltvaataja

Jaga |