Kas „peavoolumeedia” lakub haavu???

Madisoni-teemal kirjutamine on võtnud „peavoolumeedias” nigu peata kana oleku, kohati on tekkinud haiglane tõmblemine, käes on halenaljakas lugejale läbipaistev matusemeeleolu, sest pole lihtsalt enam mille üle „kella” lüüa. NB! rahvas toppis suu kinni juba sellega, et ainuüksi ühele laimavale kirjatükile saadeti lühikese ajaga üle 600 positiivse, Madisoni toetava kommentaari. Neist toetustest tuleneva ämbrikolina elavad PM sulerüüütlid veel kuidagi üle, aga mis siis saab, kui Madison tõsiselt võtabki asja käsile ja keerab kriminaalasja igatsorti „turueitedele” kaela? Absurdne oli vaadata üht PM „kehakeeleeksperti“ „selgeltnägija“-videos ekraanil kätega vehkimas, sinna vahelduseks lisas preili veel irvitavaid grimasse...

Kas Eesti Vabariigi kodanike põhiseaduslik põhiõigus ongi lasta ennast „peavoolumeedias“ mõnitada? Kas see ongi Eesti demokraatia?

Heimar Lenk ütles 29. aprilli „Meedia keskpunktis“ välja otse sulatõe, et Eesti demokraatia lõppes sellega. kui Arnold Rüütel, saanud presidendivalimistel enim hääli, „asendati” Lennart Meriga. Aga võtame veelgi varasema: kui Rahvarinne oli Eestimaale veretu vabaduse toonud, s.t kui laulva revolutsiooni poolt oli „must töö“ tehtud, Jeltsiniga käed löödud ja maailmas vaba riigi tunnustus ära teenitud, siis kukutati Savisaare valitsus... Luuapoisid ei varjanudki enam, et valimispeibutusi, millega rahval pead sasiti, Isamaaliitu ja ka „Isamaad” pole üldse enam olemas, peaasi on olla võimul, vahendeid valimata,

Täna, 23 aastat hiljem, küsime: mis siis nüüd on teisiti? Ega midagi, ikka e-valimistega, vahendeid valimata, olla riigis võimul. Lisame suursaavutuse „plats on puhas igas mõttes”: 150 000 võõrsile lahkunut – Eesti külad on tühjad… Meil, siiajäänutel on oodata Brüsseli kamandust koos uusasukate vastuvõtmise direktiivkvoodiga – teil seal Eestis nüüd ruumi küllaga...

Ühes asjas läheb minu arvamus Heimari omast veidi lahku. Tõepoolest on märgata, et „peavoolu” ajakirjandus on valitsusele „mängult” selja pööranud, aga see on arusaadavalt vaid järjekordne masside teadlik lollitamine. Ehk nimetame seda siis õigesti: tegemist on varjatud „Jääkeldriga“… Näide 2. mai „Rahva teenrite” saatest. Esitasin kohe saate alguses saatejuht Aarne Rannamäele kommentaariumis küsimuse, kus palusin lühidalt selgitust „Mis imeloom on riigireform???“ Minu küsimus kustutati paari-kolme minutiga. Ütlen otse: seda teemat juba ammu iga hinna eest välditakse. Täpsemalt, käib salamisi hiiliv rahvale hämamine. Näha on, et hirm on valitsejatel suur, isegi „astroloog” on rahvale udutamiseks palgatud. Riigireformi-teema on kindlalt järgmine, mille rahvas üles võtab.

Tulen tagasi Madisoni pihta avatud turmtule juurde. Kuna selle teema stsenaristid on oma lood kogemata kirjutanud „Meelejahutaja” stiilis, siis teen omapoolse selgituse ka veidi maarahvalikult mahlakamaks.

Poisikesepõlves luusisime sõpradega, nagu ikka mõisapoe juures. Olin siis 11, sihuke paras „stirlits”, kes külaelus pani kõike tähele... Punt mehi libistas poe ees püstijalu žigulli-kesvamärjukest. Kui teine „toop“ manustatud, oli jutt juba läbisegi parajalt kõva, „õrnema hengega herradel“ läks süda heldeks ja siis pudenes poisikestele ka kopik selverist kukekommi omastamiseks. Aga minul oli ikka põhiline panna kõrva taha midagi ägedat, mida seltskond, üksteist üle trumbates, lagedale lasi...

Poodi saalisid edasi-tagasi küla kaunitarid. Meestel juba silmad kilasid ja pilkudest oli näha, et preilnad läksid justkui järjest ilusamaks... Õlleseltskonna „lõuapuu” Juku rabas kamraade ootamatu maani kratsfussiga: Kuigi endal hädapärast hing „niidiga” kaelas, suutis ta mööduvale kaunitarile halada: „Marikene, kas sul koormaeeslit vaja ei võiks olla, ma täna vaba poiss?!” Mari polnud ka just suu pääle kukkunu: „Kui mära ei taha, siis täkk ei saa!” Paugupealt oli haudvaikus. Sõber Jüri lasi lonksu, irvitas ja arvas: „Jukuke, saad ikka küll… Mine, ära löö vedelaks, kui muud ei saa, siis kindel on see, et korraliku kinnilöödud sinise silma saad küll. Maril ju nüüd uus teinepool…“

PM lugemise järgi on teada, et Madison lahkus sileda näoga. Pidigi nii olema, seda enam, et kui ka teisi lehti hoolikalt lugeda, on siililegi selge, et Madison polnudki üleüldse „ehalkäija“.

Kui kolm-neli aastat tagasi tänases mälukaotuses salapärane kajutineiukene N. oma privaatkajutis tundis lähenevat „auröövlit“, miks siis preili kohe (tänaseni veel tundmatu „ahistatu“ on isegi oma nime unustanud) kriiskama ei pannud, mobla ju käepärast ja seinal veel mitu hädatoru ja nuppu? Ah jaa, „kosilasel” ehk ei olnud kaenla all titehälli ja pangaarve ilmselt jäi ka „privaatseks“. Kes seda N-i kajutiloba usub?

Kokkuvõtteks: EKRE mustajad lootsid tõelist pommi, mis aga seekord lõhkes „selgeltnägijate” endi kontoris... Aga miks vaikib Riigikogu ega kaitse oma kolleegi? Ka Nestor, kõigi nende hell isake, vaikib. Miks???

VILLE VARIK, Narva

Jaga |