Eesti kui Euroopa tiigrikutsu allakäik

6. LUGU

On 2007. aasta algus. Ameerika Kaubanduskoja president Eestis Craig Rawlings esineb Äripäevas ja ennustab eestlastele kriitilist aastat. “Ärge hääletage valimistel nende poolt, kes pürgivad võimule isiklike ärihuvide realiseerimiseks... Eesti majandus on ohus!“

Keegi teda ei kuula ja neljanda märtsi valimised, kus lubatakse pensionäridele kiiret pensionitõusu, Eesti viimist viie rikkama riigi hulka ja Tõnismäe pronkssõduri maha võtmist, lähevad oravate jaoks edukalt. Valitsuse teevad Reformierakond, Isamaaliidu ja Res Publica Liit ning sotsiaaldemokraadid. Kuigi aprillis Tõnismäel välja kaevatud punasõdurite säilmete ja pronksmehe minema viimine tõstis rahvuslaste eufooria taevasse, hakkas venelasi vihastanud tegu peagi transiidiärile negatiivset mõjuma avaldama. Ansip seda ei tunnistanud ja rääkis vaid eestlaste majandusimest.

Titanic teel jäämäe poole

Need sõnad kuuluvad ühele majandusmehele, kelle arvamust meil pole kombeks arvestada. Eesti Iseseisvuspartei esimees Vello Leito võtab juba 2007. aasta jaanuaris lähenevat katastroofi kui reaalsust, millest ei pääse.

„Kõigile on teada, et suurem osa ettevõtteid on võõrkapitalile maha müüdud, et kinnisvaraäri toimub laenurahadega ja see annab juba 25% rahvusliku koguprodukti (SKP) mahust. Kuid selles SKP-s, mis kasvab 10% aastas, on sees ka 8% võõrkapitali poolt väljaveetavat kasumit,“ arutleb ta ja jõuab šokeerivale järeldusele. “2006. aastal oli SKP mahust 19% eraisikute tarbimislaene ehk võlgu eluaseme ja tarbimise eest, mis mitte kuidagi SKP sees olla ei tohiks. Nii selgubki tõde, et tegelik rikkuste tootmine oli 2006. aastal -16%, mitte aga +11, nagu valetavad valitsus ja statistikavalitsus.“

Leito meelest tuleb kohe rahvuslikust majandusest peremees ja võõrkapitalist sulane teha ning kindlasti taastada rahvuslik pangandus. Sama ettepanekuga esines hiljuti ka Edgar Savisaar.

Jaanuaris 2007. kahtleb viie rikkama hulka jõudmises juba ka konjuktuuriinstituudi juhtivteadur Leev Kuum.“Eesti eelisteks on suhteliselt odav tööjõud ja mõõdukas maksukoormus. Tööjõu kallinedes meie edutegurid nõrgenevad.“

Vello Leito lisab olukorrale kujundlikkust.“Eesti riik liigub oma võlgutarbimise uimas, võimukandjate magusa valega lohakaks muudetud reisjatega pardal... Titanic purjetab tippvaletajate poolt juhituna kindlalt oma jäämäe suunas.“

Maksud langevad, hinnad tõusevad

Õhtuleht puhub hädapasunat toiduainete kiire hinnatõusu pärast.“Juust on veel esialgu odavam, kuid jogurti hind küünib juba Euroopa tasemele. Või hind on tõusnud neljandiku võrra.“

Riiklik meedia ehk Eesti Raadio ja ETV hõiskavad majanduse võidukäiku kiites ja Euroopa tiigrikutsut imetledes. Laiem avalikkus on ilusast elust eufoorias. Uus auto või parem korter pole ammu enam probleem ka noore pere jaoks. Pangad lausa pakuvad odavat laenuraha ja rahvas muudkui laenab.

Eesti Pank, mille otstarbekuses ja vajalikkuses tänaseni kahtlejaid leidub, vaikib kui kala sügavas vees. Ei meenu mulle ühtegi tõsist avaldust või hoiatust, millega pank rahvast rabaks ja kainele mõistusele kutsuks. Kuid laenurahaga ei saa ju ükski riik kaugele purjetada? Toompea võim seda ei mõista, kuigi opositsiooni jäetud Keskerakond vahetpidamata hädapiduri tõmbamist nõuab.

Ekspertidest paistab silma Tallinna tehnikaülikooli professor Rainer Kattel.

„Eesti majandus on juba hea mitu aastat karil ning pole ühtegi põhjust arvata, et olukord lähiaastatel paraneb,“ kirjutab ta juba 26. veebruaril 2005. Eesti Päevalehes avaldatud artikkel on kui appihüüe.

“Samas soodustab tulumaksu langetamine erasektori tarbimist. Seetõttu pole Eesti valitsussektori eelarvepositsioonil riigi majanduse käekäigu jaoks erilist tähtsust. Hoopis olulisem on küsimus, miks me ise ei suuda piisavalt raha teenida ja eksportida.“

2007. aastal tulistab teadlane õhku terve trobikonna punaseid rakette ehk siis hoiatavaid artikleid meediasse. Mees räägib pikalt kodumaise tööstuse vajalikkusest ja vahendustegevuse ebakindlusest tulevikus.

“Riigile on rohkem kasu eksportivatest tööstusettevõtetest kui lõhnaõli või sukkpükste sissetoojaist.“

Kattel oli üks neist, kes tuletas parempoliitikuile meelde, et ainult enesele kasulikku maksupoliitikat ajades ilma tootmist arendamata ei saa riiki kaua üleval pidada.

„Me peaksime omavahel võistlema teadmiste ja oskuste, mitte maksude osas. Rääkida sellest, kuidas Eesti maksusüsteem peaks olema eeskujuks Euroopale, ei ole praegu mitte ainult naiivne populism, vaid alandab ka kogu Euroopa konkurentsivõimet. Eesti ja paljude teiste uute liikmesriikide praegune majanduspoliitiline käitumine on väga sarnane enesetapuga: ühe käega lõikame teise veene.“

Ei mäleta, et keegi võimupoliitikuist oleks Riigikogu saalis Katteli artikleid tsiteerinud või neile tähelepanu osutanud.

HEIMAR LENK

Riigikogu liige

Jaga |