Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Arstiabi vajab ise abi

MERIKE MARTINSON,      09. august 2006


Hiljutisest Tallinna linnavolikogu tehtud uuringust selgus, et kõige vähem on tallinlased rahul arstiabiga. Ehkki kujunenud olukorra eest kannab vastutust eelkõige riik, peab ka omavalitsus otsima võimalusi olukorra parandada.

Vastuolnu peab vastutama

Rahulolematust kohtame mitte ainult ajakirjanduses, vaid ka patsientidega kokku puutudes.
Isiklikult olen absurdses situatsioonis. Lastearstina võtsin omal ajal sõna pediaatrilise abi lammutamise ja perearstisüsteemi kiirjuurutamise vastu, pooldades järkjärgulist üleminekut uuele korrale ja laste jäämist lastearsti tiiva alla. Samuti olin nii haiglajuhina kui ka volikoguliikmena vastu koolitervishoiu reformimisele, mis viis selle valdkonna lasteteenistusest välja. Nüüd, kus põhimõttelised muudatused on teostatud, tuleb tekkinud probleeme lahendada ja elanike rahulolematusega toime tulla linnavalitsusel; minul tervishoiu eest vastutava abilinnapeana.

Omavalitsuse käed jäävad lühikeseks

Ehkki tänu nüüdisaegsetele diagnoosimis- ja ravimisvõimalustele Tallinna haiglate ravitase üha paraneb, ollakse kritiseerimisel paraku alati valjuhäälsemad kui tänamisel.
Kellega tahes ma viimasel ajal kokku ei puutu – on need siis puuetega inimesed, sotsiaaltöötajad, vanurid või tavalised linlased – ikka kuulen miks-küsimusi: miks kasseerivad arstid visiiditasu? miks haiglaravi eest tuleb maksta? miks on ravilepääsu ja eriarsti järjekorrad nii pikad? miks ei tee perearst koduvisiite ning miks ta kohati on nii kättesaamatu?
Probleemide ring algab arsti juurde pääsemisest ja lõpeb hooldusravi viletsa kvaliteediga. Sinna vahele mahuvad tasuline hambaravi ja suhtlusprobleemid.
Arstiabisüsteem on paika pandud riiklikult. Linna pädevus piirdub rahva tervislike eluviiside kujundamise ja nende harrastamiseks võimaluste loomisega, olgu selleks siis ujulate, staadionide, tervise- ja jalgrattateede rajamine jmt. Kindlasti peame asuma ellu viima vastset riiklikku tervisepoliitika dokumenti "Investeering tervisesse".
Omavalitsus ei rahasta, seega ka ei otsusta haiglate ja haigekassa lepingumahte ega vastuta nende eest juriidiliselt, ehkki ta võib vajadusel eraldada raha kriitiliste tervishoiuvaldkondade jaoks.
Nii on praegune linnavalitsus maksnud näiteks 1,2 miljonit krooni Lääne-Tallinna Keskhaigla 20 hooldusravikoha taasavamiseks, sest juba teist aastat puudub vastav haigekassapoolne rahastus. Sotsiaalministeerium näeb selles haiglas hooldusravile ette isegi 150 kohta, kuid haigekassa nende rahastamist mitte.
Linnaeelarvest eraldatud 7,5 miljonit krooni oleme tänavu sidunud perearsti tulemusliku tööga, milles oluliseks kriteeriumiks on kaheksatunnine vastuvõtt ja laste tervise alane ennetustöö. Kindlasti on tähtis laste vabastamine visiiditasust, mida linn raviasutustele kompenseerib.
Järjekordade vähendamiseks ja arstiabi kättesaadavuse parandamiseks on linnal vähe võimalusi. Esindajate kaudu haiglatenõukogudes saab omavalitsus tegevjuhtidelt siiski nõuda ettepanekuid, kuidas tagada patsientide kiirem ravilepääs ning tõsta nende rahulolu. Olukord, kus arstiabi tase on tõusnud, ent jääb inimesele kättesaamatuks, on iseenesest ebaloomulik.

Unistus tõelisest perearstist

Kurioossena on tunnustatud Eesti kiiret ja väidetavalt edukat perearstireformi. Ometi on uus süsteem pälvinud patsientide karmi kriitika. Meenutagem aegu, mil polikliinikud olid avatud hommikul kella kaheksast õhtul kella kaheksani. Praegu on see välistatud, sest perearst peab oma kaheksatunnist tööaega jagama ka arvepidamisele ja enesekoolitusele. Ilusad plaanid sellest, et perearstist saab väravavaht, kes jälgib iga pereliikme tervist sünnist surmani, võtab enese kanda ennetustöö ja "esimese löögi" ravis, paljude perearstide puhul kahjuks ei toimi. Pärast kella 16 ja nädalavahetustel on hädasolijate jaoks ainult haiglad, mille vastuvõtuosakonnad, samuti kiirabi, on seetõttu ülekoormatud. Perearsti kohustus tööajaväliselt abi ja nõu anda ei toimi, ehkki leidub arste, kelle telefon on patsiendi jaoks alati kuuldel. Tõsi, tööseadus seda neilt ei nõua. Ja meie praeguses, rahale orienteeritud ühiskonnas valitsev seisukoht, et iga tegu maksab (ja võimalikult palju), kehtib paraku ka meedikute puhul.
Mõtlen tihti, kuidas minu põlvkonna ja veelgi vanemate põlvkondade arstid tõusid öösiti telefonihelina peale ja sõitsid haiglasse kolleegi toetama ainult heast tahtest, tasuks vaid aitamisrõõm.
Oma kümne aasta tagusel Osnabrücki-visiidil olin tunnistajaks, kuidas sealne perearst, kellele hilisõhtul helistati, ise korraldas lapse pimesooleoperatsioonile viimise ja oli haiglaga ühenduses, kuni lõikus oli õnnelikult lõppenud. Tänavusel külaskäigul sinna nägin, kuidas seda 40-aastase staazhiga perearsti kolme põlvkonna pered tänulikult pensionile saatsid. Lillede, tänukaartide ja kingitustega ülekülvatud kodu kõneles pühendunud elutööst.
Kas meiegi perearstid ei võiks saada oma patsientidele nii lähedasteks?

Mida saab linn teha?

Regulaarsetel kohtumistel perearstidega oleme arutanud nende koormuse vähendamist. Linnavalitsuse IT-teenistus hakkab osutama abi tervishoiuasutuste infotehnoloogiliste süsteemide ühildamisel ja e-meditsiini arendamisel. See tõhustaks perearstide ja eriarstide koostööd ja infovahetust, ning patsient võidaks sellest.
Üks olukorra parandamise võimalusi oleks koondada perearstid uuesti polikliinikute juurde. Praegu töötavad nad enamasti väikestes üksustes ning arstide perioodiliste välismaal-töötamiste, puhkuste ja koolituste puhul on patsientide teenindamine oluliselt pärsitud. Polikliinikute ja muude suurte arstiabikeskuste juures oleks võimalik koopereeruda ka eriarstidega.
Diagnostikakeskuse plaan rakendada kõrgtehnoloogilisel aparatuuril põhinevat terviseauditit võimaldaks ennetada südamehaigete kriitilisi seisundeid ning anda kiiret abi.
Ikka ja uuesti rõhutan vajadust tagada pääs lastearsti juurde ilma saatekirjata, nagu on see võimalik näiteks naistearsti puhul.
Paraku on tõstatumas kriitiline probleem – arstide napp juurdekasv. Selle ennetamisega oleks riik pidanud juba aastate eest tegelema hakkama.

Viimati muudetud: 09.08.2006
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail