Karistamatu seadusetus äraarvamatult kulukas

 Rahandusministeeriumi andmetel viibis viimase 14 aasta jooksul (2000–2013) alusetult vahi all 878 inimest, kellele riik maksis õiguskaitseorganite poolt toime pandud seadusetuse hüvitamiseks 39 103 417 EEK:

2005. aastal sai suurima hüvitise (369 838 krooni) üle kahe aasta ehk 741 päeva vahi all hoitu.

2006. aastal sai suurima hüvitise (436 646 krooni) 623 päeva vahi all hoitu.

2007. a suurima hüvitise (552 384 krooni) sai 657 päeva vahi all hoitu.

2009. a suurim hüvitis (598 820 krooni) läks 588 päeva vahi all hoitule.

2011. a suurima hüvitise (36 729 eurot) sai 583 päeva vahi all hoitu.

2013. aasta suurima hüvitise (14 336 eurot) sai 221 päeva vahi all hoitu.

Kuidas saab sellist hirmuäratavat statistikat seostada õigusriigiga?

Seadusetuse ohvritele ja nende lähedastele tekitatud moraalne kahju on aga hindamatu. Ka materiaalne kahju ei piirdu ainult ohvritele hüvitisteks makstuga, vaid ulatub tegelikult sadadesse miljonitesse kroonidesse, mille moodustavad vahialuste ülalpidamiskulud ning kümnete uurijate, kohtunike, ekspertide ja prokuröride palgad tehtud PRAAGI eest.

Jääb mulje, et meie õiguskaitseorganid juhinduvad oma igapäevases töös mitte seadustest, vaid vanasõnast „Kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad“.

Eesti Vabariigi põhiseaduse §20 garanteerib kõigile vabaduse ja isikupuutumatuse. Miks tallavad meie õiguskaitseorganid põhiseadusel?

Karistusseadustiku §124³ näeb ebaseadusliku vabadusevõtmise eest karistusena ette trahvi, aresti või kuni aastase vabadusekaotuse.

Miks see seadus ei laiene politsei-, prokuratuuri- ja kohtutöötajaile, kuigi EV põhiseaduse §12 räägib kõigi võrdsusest seaduse ees? Miks maksab seadusetuse ohvritele hüvitist riik, mitte aga konkreetsed süüdlased?

Seega meenutab tänane Eesti kõigile seadusetuse ohvritele stalinlikku Nõukogude Eestit, kus „õiguskaitseorganid“ asusid samuti väljaspool seadust.

Meie rahvas on juba harjunud pidevate kohtuprotsessidega pistist võtnud politseinike ja kohtunike üle. Häbiväärne olukord õiguskaitseorganites on tingitud sellest, et seal on leidnud endale „sooja“ kõrgepalgalise koha palju ebakompetentseid, elukutsevalikul eksinud inimesi.

Asjaolu, et umbes pooled seadusetuseohvritest on venekeelse elanikkonna esindajad, annab Venemaale õiguse süüdistada meid nn kaasmaalaste inimõiguste pidevas ja massilises rikkumises. Kuna nende isikuandmed asuvad nii justiits- kui ka rahandusministeeriumis, ei saa poliitikud tavalisel viisil enam väita, et süüdistused on otsitud ja alusetud. Miks peaks Venemaa ükskõikselt pealt vaatama, kuidas Eesti Vabariigis saadetakse hulgaliselt trellide taha nende süütuid kaasmaalasi? Vene–Gruusia konflikti õigustaski Venemaa oma kaasmaalaste õiguste ja julgeoleku kindlustamise vajadusega.

Arvestades ülaltoodut ja näiteks Krimmis toimunut on meie õiguskaitseorganid loonud Venemaale ideaalse võimaluse oma kaasmaalaste õiguste ja julgeoleku kaitsmise sildi all ohustada Eesti iseseisvust ja territoriaalset terviklikkust, sh tulevase Vene–Eesti riigipiiri kulgemiseks Rakvere ja Kohtla-Järve vahelt. Ja pole kahtlust – Vene sõdur-vabastajat võetaks vastu lillede ja rõõmupisaratega!

Sellise stsenaariumi puhul ei maksa meil loota NATO, Euroopa Liidu või USA abile, sest Venemaa pole Iraak ega Afganistan ning Moskva pole Liibüa pealinn Tripoli, mida NATO lennukid kuude kaupa karistamatult pommitasid.

Muidugi mõistetaks Venemaa tegevus hukka, kuid unustataks kiiresti, sest energiakriisis vaevlev Euroopa vajab Vene gaasi ja naftat, mitte aga vaest Eestit!

Eesti Vabariigis karistamatult võimutsevast seadusetusest olen kirjalikult informeerinud Vabariigi Presidenti, õiguskantslerit ja riigikontrolöri, kuid kahjuks see hirmu ja ebakindlust tekitav teema neid ei huvitanud. Ka ETV saatejuhte A. Rannamäed ja A. Kuuske ning Eesti Päevalehe ja Eesti Ekspressi peatoimetajaid ei huvitanud. Kuid erinevalt eelmainituist huvitab see teema Vene saatkonda Tallinnas.

ALEKSANDER KUUSIK, üks sadadest seadusetuse ohvritest, Ambla vald

Jaga |