Berezovski – kõrgelseisev jooksik

Mulle langes osaks isiklikult  kokku juhtuda selle Venemaa odioosse poliitikategelasega. Aastal 1999 osalesin esimesel üleilmsel vene meedia kongressil. Moskvasse oli kokku tulnud ajakirjanikke 46 riigist, sh Ameerikast, Austraaliast, isegi Lõuna-Koreast.

Maruuhke ja grandioosse aktsiooni korraldaja – telegraafiagentuur ITAR-TASS – viis ürituse läbi laiahaardeliselt, Kremli egiidi tähe all. Kolm päeva ametlikku osa Moskvas, seejärel kolm vaba suhtlemise päeva Sotšis, kus osavõtjad majutati valitsuse kinnisesse sanatooriumi, kus Stalini aegadest puhkasid ainult Poliitbüroo liikmed, ja kuhu Jeltsin oma suveresidentsist „Botšrov Rutšei“ käis ka tennist mängimas. Suleseppadele kogu maailmast anti võimalus hingata nomenklatuursete privileegide atmosfääris.

Poliitikute esinemised, omajagu nagu pressikonverentsid, toimusid nn Hammeri keskuses, kus praegu viiakse läbi Putini pressikonverentse. Kongressi kolmandal päeval, kui esmahoog  ja huvi  arvukate  briifingute vastu veidi vaibus, oli programmi järgi kirjas filmirežissöör Nikita Mihhalkov, Oscar’i auhinna omanik. Paistis, et ta oli  otsustanud  kruttida just siin üleilmse vene pressi vahendusel oma uut šedöövrit – filmi „Siberi habemeajaja“.

Viril grimass

Sel momendil, kui Mihhalkov artistlikult laval kätega žestikuleeris ja teatraalselt oma „lapsukesest“ pajatas, kippus justkui rüseldes saaliuksest sisse silmapaistmatu mehike, nõukaaegse majavalitseja väljanägemisega. See oli Boriss Berezovski – president Jeltsini enda asjadevalitseja isiklikult. Talle omasel kiirel kõnnakul, nii et saatjaskond vaevu temaga sammu suutis pidada, kulges Boriss Abrami poeg esimeste ridade poole, aga ikkagi istutas end maha nagu pingi veerele, et jääda nähtamatuks. Saalis istuvad ajakirjanikud suunasid ühtäkki oma pilgud äsjasaabunule, fotoreporterid suundusid kärarikka parvena saali sellesse ossa, käigupealt objektiive seadistades.

Juhtus nii, et jälgisin Mihhalkovi etlemisi, seistes just selle seina ääres, kuspoolt saali tuli Berezovski, kes lartsatas tugitooli, väga rahulolev ilme näol, ja lausa säras üleüldises tähelepanus, oma auahnust rahuldades ja sellest  suurt mõnu tundes. Ta jäi minust kahe meetri kaugusele. Ootamatusest pöörasin talle oma objektiivi ja kohtusin tema pilguga nii vingelt, et  momendiks asendus see võidutsev ilme virila grimassiga: mulle tundus, et BB nagu isegi ehmatas. See oli midagi tagaaetava närilise taolist, kes iga hetk ootab halba. Ja sel momendil klõpsasin ma nupule, eriti rihtimata – nagu kauboi oma koltist – otse puusalt. Berezovski silmis sähvatas fotovälgatuse peegeldus.

Ajalooline isik

Pärast  pildistasin teda veel mitmes rakursis, sealhulgas ka kui «lahkuvat» figuuri, kui ta sellelt ürituselt minema asutas. (See  andis  mulle hiljem võimaluse  nimetada foto  –  Berezovski – põgenedes Londonisse Putini eest“). Huvitav, et Boriss Abrami poeg tõi ise just VVP võimu juurde, hiljem aga, kui „lapsuke“ läks kontrolli alt välja, jäi ta äkitselt opositsiooni, mistõttu tuli end varjata Londonis, kus ta muidugi oli Briti eriteenistuste valve all, ja kus ta leiti surnult akuraat pärast seda, kui ta kirjutas Putinile kirja palvega naasta Venemaale.

Kuidas see ka polnud, aga fotografeerides eri kaliibriga poliitikuid, kes samuti eredalt on mällu sööbinud (ka meie omi: Meri, Laar, Rüütel), loen oma fotoreporterlikuks õnnestumiseks just seda juhust –  jäädvustades filmilindile see väike vilgas pintsakus mehike. Kuna Boriss Berezovski on, öeldagu mis tahes, siiski ajalugu teinud isik.

RAUL  RATMAN

Jaga |