Valeri Blinovi filmikaadrite kunstiline kvaliteet vääriks riiklikku tunnustust

Olin kirjutanud Kesknädala poolt tellitult nädalajuubilar Sulev Keeduse eduloo (19.07.2017). Ent sellega seotud taustauuringud tõid esile kineastika valdkonna arengute ja varjatud süsteemide tagamaid taasiseseisvunud Eestis.

Meedia vähene tähelepanu filmikunsti suurmeistri Valeri Blinovi juubeli vastu aga hakkas mu hinge vaevama. Pean Valerit mitte ainult Eesti, vaid rahvusvahelise haardega filmioperaatoriks. Võrdleksin vanameistri loovuse ürgseid tunge noore üliandeka Rasmus Puksmanniga (dokfilmid: „Monument“, „Evald Okas“, „Armud jäänud, armud tulnud“). Mõlemal on looduse poolt kingitud hingeline armuside „ükssilmaga“ – filmikaameraga.

Pärast kolm aastat kestnud kavandamist alustasid 130 000 meest, keda toetas 6000 laeva ja dessantpargast ning üle 10 000 lennuki, 6. juunil 1944 Prantsusmaal Normandias ajaloo suurimat kombineeritud dessanti [D-day, teise rinde avamine Teises maailmasõjas].

Valeri isa oli siis seal sõjalendur. Ema osales Normandia dessandis rindeõena, mille eest ta on pälvinud Prantsusmaa riikliku autasu.Kolm aastat hiljem, 12. augustil 1947 sündis neil poeg Valeri, kes lõpetas 1977. aastal Moskvas Üleliidulise Kinematograafia Instituudi filmioperaatorina.

 Loominguline koostöö 26. augustil 1925 Ukrainas sündinud režissöör Pjotr Todorovskiga on mõjutanud operaator Valeri Blinovi filmikunstilisi arusaamu kogu tegevuses. Jõuda Nõukogude Liidus „Oscari“-kandidaatide nominatsiooni oli fenomenaalne tulem. Nii aga juhtuski Todorovski filmiga "Sõjavälja romaan" (1983), mille operaator-lavastajaks oli 36-aastane Valeri Blinov.

Moskva olümpiamängude ajal „Tallinnfilmis“ valminud Peeter Urbla kahejaolises mängufilmis „31. osakonna hukk“ (1979, 1980) äratasid Valeri Blinovi avangardistlikud võttenurgad otsest tähelepanu. Siiani on mul mällu sööbinud Blinovi filmitud kaader mängufilmist „Teaduse ohver“ („Tallinnfilm“, 1981) – Gogoli-aegsed ametnikutüübid peesitavad päikese käes nagu pleekinud vaglatõugud. Maailmatasemel filmisümbolistlik esteetika!

Filmikunst kõneleb realistlike sümbolite keeles. Kineastika väljendusvahendite kombinatsioon on sama lihtne nagu balletisammude süsteem – väheste elementide kombinatsioon, kus emotsionaalse tulemuse annab professionaalsus. Aga professionaalsuse tagavad meistrikoolilik haritus, vaimne pühendumus, looduslik anne ja lapseliku uudishimuga loomisrõõm. Valeril on kõik need omadused olemas.

Valeri Blinov on paljude muude filmide kõrval teinud operaatori ja režissöörina portreefilmi skulptor Mati Karminist, tema meremiinidest valmistatud taieste näituse ülespanekust siin ja seal. Filmis „Koguja“ (stuudio Vene Film Eestis, 2004) on ta loonud maailmaklassikasse kuuluva pika kaadri, mis jälgib meremiini teekonda näitusesaali. See on täiuslik filmijutustus, mida ei ole võimalik edasi anda mitte üheski teises kunstikeeles. Me näeme ja lausa füüsiliselt tajume, kuidas tavaline meremiin muutub mõjusaks kunstiteoseks.

Mäletan, kuidas hea sõber Juhan Viiding ja Kaljo Kiisk tulid erakapitali toel looma mängufilmi „Suflöör“. Jagasin siis tunnustussõnu Valeri Blinovi kohta. Nii ta saigi Kaljo Kiisa viimase, 1993. aastal valminud mängufilmi operaatoriks. „Noh?“ uurisin filmivõtete ajal operaatori kohta. „Tipp-professionaal!“ vastas režissöör.

Valeri Blinovi filmikaadrite kunstiline kvaliteet vääriks riiklikku tunnustust. See on vajalik, et saaksime edasi minna...

TÕNU VIRVE,

filmirežissöör

Jaga |