Ka mitu poliitikut ja ühiskonnategelast eesotsas Andres Arrakuga on pidanud Ilvese südaöist räuskamist oma Twitteri kontol New York Timesi kolumnisti Paul Krugmani aadressil patriootlikuks käitumiseks.

Kuigi austan oma kodumaad, ei tundnud ma pärast president Ilvese arvamusavaldusi Twitteris peale piinlikkuse ja kurbuse suurt midagi. Kas tõesti minul ja neil eestlastel, kes niimoodi tundsid, on midagi viga? Võib-olla ei ole me Eesti riigi suhtes piisavalt patriootlikud seetõttu, et me ei joovastunud presidendi kaitsekõnest (loe: sõimust)?

Raske on ju Ilvest pidada patrioodiks, teades, et ta ei astunud välja mitte Eesti, vaid pikki aastaid meie riiki valitsenud parempoolse valitsuse majanduspoliitika kaitseks. Olid ju Reformierakond ja IRL need, kes Ilvese möödunud aastal taas Kadriorgu aitasid.

Krugman pole Eestit kunagi solvanud. Ta püüdis oma analüüsis uurida, kas meie kärbeterohke tee on olnud ikka õige. Viimased kaheksa aastat iga päev Eestis elanud inimesed võivad ju kinnitada, et see majanduskurss, mida Krugman kritiseeris, on siiani toonud vaesust tuhandetele Eestimaa peredele. See, et forbesid või vähetuntud Cato instituudi tegelased seavad Eestit maailmale eeskujuks, ei muuda lokkavat vaesust meie riigis olematuks. Üksnes optimistlikud eduhõigatused meenutavad kohati stalinistlikku propagandat, mil kõneldi ka ainult edusammudest ja võitudest, inimkaotustest aga mitte silpigi.

Miks ei ärka presidendi patriootlikkus, kui juttu on Eesti olematutest lastetoetustest, mõnitavatest miinimumpalkadest, katastroofilisest väljarändest? Nende küsimuste puhul ei näi Ilvesel patriootlikke tundeid tekkivat, sest erinevalt Lennart Merist ja Arnold Rüütlist ta lihtsalt ei samastu kohaliku rahvaga. Seetõttu kukuvadki Ilvese võltspatriootilised väljaastumised välja veidrad ja kohalike jaoks võõrapärased.

Praegu oleks patriootlik toetada just Krugmani kurssi, kelle arvates üksnes kärpemeetmed pole kasulikud kriiside korral. Nagu Krugman, on ka Keskerakond korduvalt rõhutanud, et teatud olukordades peab riik sekkuma ja „nähtamatu käe“ juhitav vabaturumajandus teeb vähemkindlustatud osa ühiskonnast üha vaesemaks.

Seega toetavad hoopis võltspatriotismi need, kes innukalt kinnitavad, justkui astunuks Ilves Nobeli majanduspreemia laureaati rünnates Eesti eest välja. Poliitikas tundub tänapäeval olevat palju võltspatrioote, kes oma isiklikke või klikihuve esitlevad riiklike huvidena. Tõelised Eesti patrioodid Rahvarinde aegadest on kas avalikust elust minema peletatud või siis neid, kes on survele vastu pidanud, püütakse meedias naeruvääristada ja mutta tampida.

Rahva oskus eristada patriotismi võltspatriotismist on suur väärtus. Suutmatus seda teha võib hiljem viia raskete tagajärgedeni.

Praegu on meil kõvasti kuulda Krugmanile mõeldud võltspatriootlikku sõjatrummipõrinat. Jäetakse muljet, justkui oleks see isamaaline – maha teha tema kui nobelisti ja Obama majanduspoliitika toetaja vaateid. Kahjuks on paljud eestlased läinud sellega kaasa.

See, mis võib olla kasulik ühtedele riigijuhtidele ja nendega seotud ärimeestele, ei pruugi kasulik olla suurele osale rahvast. Minu arvates peaksid ausad Eesti patrioodid toetama Krugmani kurssi, sest kuigi tema majanduspoliitilised vaated ei sobi Ilvesele ega Ansipile, sobivad need Eestile.

KESKMÕTE: Patriootlik oleks toetada just Krugmani kurssi, mille järgi pole üksnes kärpemeetmed kriiside korral kasulikud.

Indrek Veiserik